_____________________________________________________

#39

Jooksin neist mööda ning lõkkeplatsi suunas, kus Marc oli. Peatusin tema juures. „Ma lähen metsa rahunema ning mitte keegi ei tohi mulle järgneda. Mitte keegi!“ andsin onule korralduse ning jooksin juba metsa suunas.

#40

Olin jooksmisest väsinud ning istusin puu juurde maha. Ma lihtsalt istusin ning nutsin. Miks nad mind ei usalda?

Istusin metsas arvatavasti mitu tundi, kui ma endale jalad alla sain ning laagri poole liikuma hakkasin. Enda arust kõndisin õiges suunas, aga ma olin ikka metsas ning laagriplatsist ei olnud märkigi. „Marc!?“ hüüdsin lootes, et keegi kuuleb. „Ükskõik kes!“

Karjusin veel mitu korda, aga tulemusteta.

Hakkas vaikselt hämarduma ning ma olin sügavamale metsa läinud. Arvatavasti otsisid ka teised mind. Üritasin liikuda suunas, kust ma tulin, aga ma ei mäletanud teed. „Kas keegi kuuleb!?“ karjusin täiest kõrist. Mul oli ka külm ning lisaks sellele olin ma ka näljane. Ma polnud ju midagi söönud.

Kuna minu hüüdmine ja kõndimine tulemusi ei andnud, istusin maha ja toetasin ennast puu najale. Pidin ma siia kuradima metsa jooksma. Nüüd olen eksinud ning teised on kindlasti mures.

„Bella!? Kus sa oled?“ kostus kuskilt hääl. Olin koheselt püsti ning hõikasin vastu: „Ma olen siin!“ „Bella?“ kostus hääl ligidamalt. Liikusin selle suunas ning varsti olin vastamisi ühe teise rühma kapteniga. „Ma leidsin su,“ ohkas tüdruk kergendunult. „Terve laager otsib mind?“ küsisin plikalt. Ta noogutas. „Lähme tagasi platsile,“ ütles ta ning näitas mulle suuna ette.

Sammusin tema järel, aga ma koperdasin ja ta nägi seda. Tüdruk asus kohe mind toetama. „Sa oled omadega päris läbi ning sa oled külm. Võta minu jakk,“ lausus plika ning ulatas mulle oma dressipluusi. Panin selle kohe selga ning tänasin teda. „Ma ei tea veel sinu nime,“ ütlesin, kui me edasi hakkasime liikuma. „Mu nimi on Cerly. Me oleme siin olnud juba tükk aega, aga sa ei tea minu nime,“ naeris neiu. „Pole eriti aega olnud.“

Edasi liikusime Cerly järgi, tema mind toetamas.

„Me oleme kohal,“ ütles tüdruk ning ma tõstsin oma pilgu. Me olime mäejalamil, aga me liikusime lõkkeplatsi juurde.

„Ma leidsin ta!“ hüüdis plika ning toetas mind mitte kukkumast. „On temaga kõik korras?“ kostusid hääled. Kumbki meist ei vastanud vaid me liikusime edasi. „Ma võtan ta sülle,“ ütles poisi hääl ning tundsin, kuidas maapind mu jalge alt kadus.

Keerasin käed kandja kaela taha ning toetasin pea õlale.

Üsna varsti tundsin soojust enda juures ja avasin silmad. Selle aja jooksul, kui ma metsas olin, oli tehtud lõke. Vaatasin ka enda kandjat. „Sa võid mu maha panna,“ sosistasin Michelile. „Ma panen su istuma ning toon sulle süüa. Sa näed väga nälginud välja.“ „Ma pole täna üldse söönud ju,“ laususin samal ajal, kui vend mu palgile istuma asetas.

Vaatasin ka ringi ning väga paljusid polnud. Arvatavasti otsivad mind veel.

Varsti tuli Mike toiduga tagasi ning ma asusin sööma. Cerly tuli ka meie juurde ning istus minu kõrvale. „Kas paljud on veel metsas?“ pöördusin venna poole. „Nad on juba siia poole teel. Miks sa üldse ära jooksid ja mida sa nii kaua metsas tegid?“ küsis Mike istet võttes.

„Sest kõigil on arvamus, et ma peaksin koju homme minema ning ma võin endale liiga teha, aga seda ei juhtu. Nad arvavad, et ma suren ära, kui ma siin olen, aga kui ma rohtu võtan, siis ei juhtu minuga midagi,“ rääkisin ning võtsin järgmise ampsu toidust, „ma pean enda eest hoolitsema ja see tähendab, et ma pean rohtu võtma.“ „Aga mida sa metsas nii kaua tegid?“ ei lõpetanud Michel pärimist. „Ma hakkasin mingi aeg tagasi tulema omast arust, aga ma eksisin metsas ära. Lisaks olin ma näljane ja mul oli külm. Lõpuks, kui ma metsas seiklemisest väsinud olin, siis istusin maha ja puhkasin. Seejärel kuulsin Cerlyt mind hüüdmas ning edasi tulime siia tagasi.“

Vennas ainult noogutas ning ma sõin toidu lõpuni. Rahvast kogunes järjest juurde. „Ma tulen kohe tagasi. Lähen otsin endale jaki,“ ütles Cerly ja tõusis. „Oota,“ peatasin tüdrukut, „su jakk on minu käes.“

Võtsin jaki seljast ning ulatasin selle talle. „Sul endal hakkab ju külm,“ protestis neiu. „Ära minu pärast muretse.“

Nägin metsast Taylorit, Nicolast ning tüdrukuid tulemas. „Ma lähen mäejalamile,“ laususin Michelile ja tõusin, aga poiss haaras mu käest. „Sa ei lähe kuskile. Enne olid sa peaaegu kokku kukkumas ja sa ei liigu siit,“ luges vend mulle sõnad peale. „Ma sõin ning minuga on korras. Pealegi, Cerly tuleb minuga.“ „Istud siin ja ei lähe kuskile,“ lausus Mike ja tõmbas mu istuma. Mul ei jäänud muud üle, kui kuulata tema sõna.

„Bella, ära enam kunagi nii tee,“ ütles mulle Marc, kes tuli meie juurde. „Polnud plaanis ära kaduda.“ „Miks sa üldse metsa läksid?“ päris onu. „Kas te jätaksite meid omavahele?“ küsisin Cerly ja Micheli käest. Mõlemad noogutasid ning läksid ära.

Marc istus venna kohale. „Hommikul said kõik teada, et mul on süda haige ning hakkasid ajama, et homme lähen ma koju ja sealt edasi haiglasse. Nad arvavad, et ma suren ära, aga kui ma rohte võtan, siis minuga on kõik korras. Nemad seda uskuda ei taha. Ma olin vihane ning tahtsin maha rahuneda. Ja kui ma metsast tagasi plaanisin tulla, eksisin ära ja siis Cerly leidis mind,“ tegin lühikokkuvõtte tänasest päevast. „No siis saam ma aru. Kas sa tead, et ka minul oli süda haige?“ esitas onu mulle küsimuse. Raputasin onu küsimuse peale pead. „Sul oli ka süda nõrk? Kas sa käisid operatsioonil? “ „Jah oli ja ma ei käinud operatsioonil. Ma võtsin ka rohte ning arstid ütlesid, et mu süda on terve ja tugev. Nemad arvasid, et sellele aitasid kaasa minu liikuvus, tantsimine ja üldse aktiivne töö. Ma olen juba viis aastat terve olnud,“ rääkis Marc mulle. „Kas sa tahad öelda, et mu süda võib ka tugevamaks muutuda?“ olin imestunud. „Ma ei anna lubadusi, aga see võib nii olla. Sa pead sellesse uskuma ja aktiivselt tegutsema.“ „Ütle seda neile,“ sõnasin ja näitasin näpuga Nickolase, Taylori, Coco, Vicky ja Chanelle poole. „Ma räägin nendega,“ ütles Marc ja läks nende juurde.

„Me oleme tagasi,“ ütles Mike ja üritas mind ehmatada, aga see ei õnnestunud. „Mis viga?“ oli poiss murelik. „Marc rääkis mulle, et ka temal oli süda nõrk, aga tema süda sai tugevaks ja terveks. Ta usub, et ka minuga võib nii juhtuda ja ta läks nendega rääkima,“ seletasin vennale, vaadates ikka neid. „Ole mureta. Mina ka usun, et su süda saab tugevaks, sest sa oled ise ka tugev.“ Naeratasin õrnalt ning jälgisin neid.

Marc rääkis nendega pikalt, kuni ta lahkus ja Taylor läks ka teiste juurest minema. Ülejäänud tulid siiapoole.

„Tore, et sinuga kõik korras on. Marc rääkis meile kõigest, nii et sa ei pea uuesti seletama hakkama,“ lausus Nick. „Ja te ei aja mind homme koju?“ küsisin ettevaatlikult. „Taylor pole sellega ainukesena nõus, aga kui Marc ütles nii, siis me usume teda ja sind,“ ütles Chanelle. „Sa peaksid Tayga rääkima. Ta oli ikka täielikult selle vastu. Taylor tahab sind ainult kaitsta. Ta tõesti armastab sind,“ seletas Coco. „Kuhu ta läks?“ pärisin. „Mäejalamile,“ vastas Vic mu küsimusele. Noogutasin ning tõusin palgi pealt püsti ja hakkasin mäejalami poole kõndima.

Taylor seisis mäejalami ääres, käed piirdele toetumas ning ta oli seljaga minu poole. Sammusin vaikselt poisile ligemale. „Hei,“ sõnasin tasakesi. Tay reageeris koheselt ning keeras ennast ümber ning hakkas minu poole tulema. „Hei. On sinuga kõik korras?“ küsis ta hoolitsevalt. „Minuga on kõik korras, ära muretse.“

Olime jõudnud üksteisele ligemale. „Ma kuulsin, et sa oled sellele vastu, kui ma siia jään ja koju ei lähe,“ laususin vaikselt. „Muidugi olen ma selle vastu. Sa võid uuesti kokku kukkuda või midagi hullemat juhtuda ning ma ei taha seda,“ vastas poiss. „Marc rääkis ju, et tema süda muutus tugevamaks, kui ta rohte võttis ja aktiivselt tegutses.“ „Oled sa kindel, et nii on ka sinul? Pärast pingutad üle ning midagi võib juhtuda,“ ei jätnud ta jonni. „Sa ju usaldad mind?“ küsisin temalt, mille peale ta noogutas. „Siis usu, et minuga ei juhtu midagi ja ma ei pinguta üle. Ma teen kõike mõistuse piires ning ma võtan iga päev rohte.“

Meie vahel oli tükk aega vaikus, kuni poiss lõpuks oma suu avas. „Hea küll.“ Naeratasin ning võtsin poisi ümbert kinni. Taylori käed sulgusid minu ümber ning hoidsid mind tugevalt enda vastas. „Ära enam kunagi midagi sellist minu eest varja ja ära enam kunagi niimoodi ära jookse. Ma pidin ennast hulluks muretsema, kui sa metsast tagasi ei tulnud,“ sosistas Tay mulle kõrva. „Saab tehtud,“ olid sõnad, mis tulid minu suust.

Liikusime piirde juurde, ikka veel üksteisest kinni hoides. Vaatasime päikest, mis vaikselt loojus. „Ma armastan sind!“ sosistas poiss mulle kõrva. Õrn naeratus pääses mu suule. „Ja mina armastan sind.“ Tay surus oma huuled mu pealaele.

Ei kuskilt tuli tuuleiil, mis pani mind värisema. „Kas sul on külm?“ küsis Taylor armsalt ja hoolitsevalt. „Kui ma sinu käte vahel olen, siis on mul väga soe,“ vastasin ning surusin ennast rohkem poisi vastu. „Seda on tore kuulda, aga äkki lähme lõkke äärde. Seal soojem,“ tegi poiss ettepaneku. Olin sellega nõus ning me läksime lõkke äärde.

„Kas nüüd on kõik korras?“ küsis Marc kõigilt. „Ma arvan, et nüüd on kõik korras,“ ütlesin ning võtsin istet Tayori kõrval, kes oma käe minu ümber pani ning mind enda vastu tõmbas. „Kas kõik on õhtusöögiks valmis?“ päris Marc edasi. Kõik noogutasid. „Sina istud siin ning ootad mind,“ lausus Tay rangelt ning läks süüa tooma.

Järsku tundsin midagi oma õlgadel ja ehmusin. „Ma arvasin, et sa tahad seda,“ ütles Cerly ning võttis istet minu kõrval. „Tänan. See kulub ära. Sa said päris hea koha järjekorras,“ ütlesin, kui nägin tema käes söögitaldrikut. „Olin seal ligidal ning võtsin kohe sappa. Nägin sind ning küsisin Marcilt ühe teki ja edasist sa tead. Sa ise ei lähe süüa võtma?“ esitas neiu nüüd mulle küsimuse. „Mulle tuuakse.“

Rääkisime igasugustest asjades, kuni Taylor kahe taldrikuga tuli. Ta ulatas ühe mulle ning istus palgile. Tänasin teda ning asusin sööma. Olin ikka veel näljane.

Kui mul söödud sai, siis Taylor viis need ära. „Isiklik teener?“ küsis Cerly. „Pigem kaitsja. Kas täna õhtul midagi plaanis ka on?“ tundsin uudishimu. „Me vist laulame, räägime jutte. Tavaline matkamise teema.“

Taylor tuli tagasi, aga mitte üksinda. Koos temaga olid ka Nick, Mike, Vic, Elle ja Coco. „Hei-hei,“ ütlesid kõik ja võtsid istet meie ees ja meie kõrval.

Rääkisime kõik omavahel juttu ning mul oli hea meel, et nad Cerly ka juttu kaasasid. Jutustasime nii kaua, kuni onu kitarri mängima hakkas ja kõik laulma hakkasid. Sättisin ennast mugavalt Taylori kaissu ning ümisesin kaasa.

Mõne aja pärast muutusin ma unisemaks ning jäin Taylori kaisus magama.

Hommikul ärkasin telgis ning ma olin seal üksinda. Tõusin istukile ning märkasin, et paljud asemed olid kadunud. Vahetasin kähku riided ning läksin telgist välja.

Kuna olin ikka veel unine, siis koperdasin ning kukkusin maha. Hõõrusin silmi ning tõusin püsti. Pühkisin püksid puhtaks ja läksin teiste juurde, kes lõkkeplatsi juures askeldasid. „Hommik!“ ütlesin kõigile ning haigutasin. „Hommikust!“ hüüdis Cerly rõõmsalt ning jätkas oma telgi kokku panemist. „Cerly, kas sa tead, kus Taylor ja teised on?“ „Nad peaksid mäejalamil olema,“ vastas tüdruk. Noogutasin, kuigi ta ei näinud ning läksin mäejalami juurde. Nickolas ja Taylor olid seal, aga teistest polnud märkigi. Poisid olid oma vestlusesse nii süvenenud, et ei märganud mind ning Nick seisis seljaga minu poole ja ma hiilisin vaikselt talle selja taha.

„Buu!“ karjusin ning mõlemad ehmusid. Hakkasin naerma nende reaktsiooni üle. „Oleksite te ennast näinud,“ laususin läbi naeru. „Oh sind küll ja hommik sulle,“ ütles Taylor ning tuli mind kallistama. Kallistasin vastu ning tegin poisile põsemusi.

„Kuna me tagasi hakkame minema?“ pärisin, kui me tagasi platsi poole liikusime. „Kohe hakkamegi. Lähme paneme ainult telgi kokku ja siis võime vast minema hakata,“ seletas vend. Noogutasin kaasa ning me sammusime kolmekesi telgi juurde, mida enam ei olnud. „Me panime telgi juba kokku,“ teatas meieni tulnud Vicky. „Ja kas me võime minna?“ küsisin tüdruku käest. „Jah ning me ei pea asju kandma. Saime need autosse sokutada,“ lausus plika üleolevalt.

Pööritasin silmi ning me hakkasime tagasi majade juurde minema. Seekord läksime me kõik lühemat teed pidi ning Marc läks autoga jättes meid valvesse.

Kohe, kui olime tagasi majade juures, algasid proovid. Rääkisin ka teistele grupiliikmetele oma mõttest ning nad kiitsid selle heaks.

Kätte on jõudnud laagri viimane päev ning see tähendas võistlust. Me oleme teinud kõvasti tööd ning samas vaatasime ka nii, et see mind ei kurnaks, sest Vicky ja Chanelle olid vastu pikkadele trennidele.

Harjutasime oma kava läbi ning läksime välja teiste gruppide juurde. Päris palju rahvast oli vaatama tulnud.

„Oled närvis?“ küsis keegi mu selja tagant ning keeras oma käed ümber mu piha. „Natukene. Ma loodan, et kõik ikka hästi läheb,“ vastasin ennast ümber pöörates ning kallistasin Taylorit. „Ma pean minema oma grupi juurde, aga edu sulle,“ lausus poiss ja surus oma huuled mu pealaele. „Sulle sama.“

Taylor läks oma grupi juurde ning mina oma ja me jäime ootama õhtu algust.

_________________________________________________

Pëlqen! 26