Algul kui astud oma esimesed sammud on see alati raske,ning üritad leida vaid tasakaalu ja jõudu et püsida jalgel.Hiljem kui oled juba vanem hakkad sa mõistma et miski pole lihtne iga asi nõuab pingutust et minna edasi ja saavutada midagi millest oled unistanud....Tihtipeale pole ka see võimalik ..sa ei saa teostada oma unistusi ning avastad et kui eluolu on piisavalt sitt siis hakkab kõik järjest rohkem rappa vajuma,ning et sellest välja rabeleda läheb aega ning pool sinu elujõust kaob millegi peale mis on täiesti jama.....kohati on elu nagu narkootikum ...satud sellest vaimustusse ning siis sõltuvusse ja hiljem ei tee sa enam vahel reaalsusel ja unelmal....aga ühel hetkel kui oled seda sitta omale hulgim sisse söönd või tõmmand..avastad et see on täiesti mõetu ..nagu ka elu mida elada üritad.Hoolimatta sellest et sul olemas kõik mida sa vähegi omale ihata võid on ikkagi midagi puudu ning ükskõik kui palju sa ka ei püüaks seda välja mõelda.....sa ei oska seda ikka ära arvata.aga kui sul pole midagi ega kedagi siis vahel ei oskagi sa millesti kohe puudust tunda ega kedagi igatseda...mis on iseenesest lihtsam kui igatseda kellegi järgi nii meeletult..et ainuüksi temast mõtlemine lausa laostab sind ning rusub sind nii et sa enam isegi tõusta ei taha .....Pead millega sa üritad mõelda ja seedid kõike seda jama mis sinu elus on juhtunud mis sul on jne tuleb siiski alati püsti hoida isegi kui sa seda ei suda äita vähemalt et suudad ..ja ikka ja alati tuleb püüelda paremuse poole isegi kui sul pole selleks palju võimalusi aga tuleb olla piisavalt kaval ja käituda just nii nagu sa tahaks et sinuga käitutaks......küll tuleb ka see aeg millal näed t kõik polegi nii kuradi must ja valge nagu algul sa kõike nägid ja alati võib ju palju värvilisemaks muutuda ...aga seda ei pruugi ka alati juhtuda..!!!!!!

Pëlqen! 2