Kuidas saab küll kedagi nii pikka aega vihata? Kõik, mis juhtus, ei juhtunud nädal või kuu tagasi. Intsident jääb aastate taha. Ma ei saanud aru, kuidas minu ümber oli vaikselt kootud intriigide võrku, kannatajaks pidingi jääma mina üksi. Pettuma pidin ka inimeses, keda olin pidanud oma sõbraks, temale olen küll pisut vastumeelselt andeks andnud. Kuid intriganti ennast vihkan kogu südamest.  Peale teiste poolt tehtud ausat ülestunnistust jätkus jultumust ikka veel minusse üleolevalt suhtuda. Miks? Arvas tõesti, et ma lepin sellega? Ma ei öelnud temale mitte midagi toimunu kohta, kuid andsin oma suhtumisega mõista, et tema on minu jaoks mitte keegi ja ei lähe mulle korda. 

Ta hoidis veidi aega eemale. Siis unustas, mida ta tegi mulle. Just siis hakkasingi teda vihkama. Ta käitus minuga kui parima sõbrannaga, kutsus välja, päris minu elu kohta, naeratas mulle laialt. Oma võltsi naeratust. Ma tean, et ta tegelikult minust siiani lugu ei pea arvates, et ma ei teagi juhtunust kõike. Ma tahaks, et ta mu elust kaoks, et ta oma lähedusega ei tuletaks pidevalt meelde, kui palju ta mulle haiget tegi. Tahtlikult. Ma vihkan teda, sest tal polnud mingit põhjust selleks. Ta on isekas, talle meeldib saada, mida ta tahab ja teistega enda lõbuks mängida. Ta kaotas selle mängu. Mul peaks olema hea meel, kuid mina hoopis vihkan teda. Tahaksin olla ükskõikne, talle tuimalt "Tere!" öelda või hoopiski ignoreerida, sest tema kaotas ja mina võitsin. Ma peaksin tundma vaid võidurõõmu. Kui näen teda või tema pilti, jäängi teda vaatama ja pöördun mõne aja pärast ära, hinges valu, pettumus, kurbus ja ülim vihkamine. Vihkan teda, et ta mulle nii mõjub ja tegi seda, mida ta tegi. 

Ehitan üles tugeva ükskõiksuse müüri, värvin selle veel hoolikalt ülegi, ja siis näen teda või kuulen tema nime... Ning alustan taas müüri ehitamist. Kui vaid jõuaksin ehitada nii tugeva takistuse, mis tema nägemisest põrmu ei vajuks, saavutaksingi igatsetud ükskõiksuse. Kuid tema - ta tuleb alati nii ootamatult mu tööd saboteerima ning minusse uut portsu vihkamist süstima. Isegi endale kinnitades, et mul on temast juba ükskõik, valetan endale. Sest sügaval sisimas ma ikka veel vihkan teda. Kuid suudan vähemalt temale näidata oma ükskõiksust, mis valmistab talle pettumust ning kaotab huvi tulla minuga uut mängu alustama.

Pëlqen!