Maailmas pole kõik õnnelikud: mõned lilled ei õitse, mõned linnud ei lenda, mõned inimesed ei räägi, mõned loomad ei jookse. Kuid siiski on kõigil vedanud: meil on aeg. Tänu ajale eksisteerime maailmas me kõik. Meil on olemas minevik, olevik ja tulevik. Saame õitseda, lennata, rääkida, olla need, kes me oleme.

 

Maailmas pole kõik õnnelikud: mõned lilled ei õitse, mõned linnud ei lenda, mõned inimesed ei räägi, mõned loomad ei jookse. Kuid siiski on kõigil vedanud: meil on aeg. Tänu ajale eksisteerime maailmas me kõik. Meil on olemas minevik, olevik ja tulevik. Saame õitseda, lennata, rääkida, olla need, kes me oleme.

Juba kaugest minevikust alates on kahejalgsete põhitegevuseks töö. Nagu öeldakse, töö tegi ahvist inimese. Meie eelkäijad esialgu korjasid puuvilju ja küttisid loomi, hiljem aga tegelesid juba maaviljelusega. Aja möödudes avastati uusi maid, peeti sõdu ja leiutati elekter. Selliseks arenguks on kulunud kümneid tuhandeid aastaid ning elanud miljoneid inimesi. Iga üks on jätnud endast augukese arenguteesse, mida tulevased põlved saavad meenutada.

Vanemad pärandavad oma talud, esemed lastele, need omakorda oma lastele ja nii edasi. Paljud rügavad tööd, et järeltulijatel parem ja mugavam oleks. Tänu tööle, mis hoidis ja hoiab meid arenguteel, ja ajale, ilma milleta meid poleks, teame oma ajalugu.

Kõigil on antud aeg elada - jätta oma olemasolust märk. Kes on saanud elupäevi rohkem, kes vähem - asi on vaid tegevuses. Peab tegutsema ja pürgima ikka edasi, kas või tibu sammudegagi. Pikapeale saavutad edu, edus leiad ka elumõtte! Ja kui sa selle leiad, oled oma missiooni elus täitnud.

                Aega ei tohi lihtsalt raisata. Ükskord vana olles ei ole  meenutada ühtegi mälestust. Äkitselt võib tunduda, nagu polekski terve elu midagi teinud või üldse elanud. Kõik tundub nii tühine. Milleks inimkond siis siia maailma üldse loodud on, kas ainult aega raiskama? Kindlasti mitte. Aita teisi, tegele iseendaga, ole rõõmus - ja sa leiad, et see polegi nii raske.

Mida siis teha, et ajal oleks mõte? Juba väikesest peale õpetatakse lapsi mängima - aega kasutama. Suuremaks saades, aga kästakse koolis käia, veel hiljem minnakse tööle. Mäng, kool, töö - need ongi põhilised märgid  aja kasutamisest. Kuid nende vahele mahub veel palju, millega aega sisustada. Näiteks vabal ajal tegelevad enamus õpilasi ja ka vanemaid inimesi spordiga. Nad tunnevad sellest mõnu ja leiavad, et see aeg ei ole raisatud. Võib ju veel lugeda raamatut, mängida mõnda muusikainstrumenti või kuulata niisama raadiot. Küllap igaüks ise teab, mis temale parim on. Need kõik on võimalused oma aja kasutamiseks ja ilmselt on neid veelgi.

Aeg on midagi olematut: me ei kuule ega näe teda, kuid teame, et ta on olemas. Ta tallutud rada kulgeb teadmatusest teadmatusse, kuid on teada, et see teekond on olnud pikk ja raske. Sellepärast ärge laske tal kaduda niisama, vaid hoidke teda oma tööga kinni niipalju kui võimalik. See ta mõte ongi.

 

Juba kaugest minevikust alates on kahejalgsete põhitegevuseks töö. Nagu öeldakse, töö tegi ahvist inimese. Meie eelkäijad esialgu korjasid puuvilju ja küttisid loomi, hiljem aga tegelesid juba maaviljelusega. Aja möödudes avastati uusi maid, peeti sõdu ja leiutati elekter. Selliseks arenguks on kulunud kümneid tuhandeid aastaid ning elanud miljoneid inimesi. Iga üks on jätnud endast augukese arenguteesse, mida tulevased põlved saavad meenutada.

Vanemad pärandavad oma talud, esemed lastele, need omakorda oma lastele ja nii edasi. Paljud rügavad tööd, et järeltulijatel parem ja mugavam oleks. Tänu tööle, mis hoidis ja hoiab meid arenguteel, ja ajale, ilma milleta meid poleks, teame oma ajalugu.

Kõigil on antud aeg elada - jätta oma olemasolust märk. Kes on saanud elupäevi rohkem, kes vähem - asi on vaid tegevuses. Peab tegutsema ja pürgima ikka edasi, kas või tibu sammudegagi. Pikapeale saavutad edu, edus leiad ka elumõtte! Ja kui sa selle leiad, oled oma missiooni elus täitnud.

                Aega ei tohi lihtsalt raisata. Ükskord vana olles ei ole  meenutada ühtegi mälestust. Äkitselt võib tunduda, nagu polekski terve elu midagi teinud või üldse elanud. Kõik tundub nii tühine. Milleks inimkond siis siia maailma üldse loodud on, kas ainult aega raiskama? Kindlasti mitte. Aita teisi, tegele iseendaga, ole rõõmus - ja sa leiad, et see polegi nii raske.

Mida siis teha, et ajal oleks mõte? Juba väikesest peale õpetatakse lapsi mängima - aega kasutama. Suuremaks saades, aga kästakse koolis käia, veel hiljem minnakse tööle. Mäng, kool, töö - need ongi põhilised märgid  aja kasutamisest. Kuid nende vahele mahub veel palju, millega aega sisustada. Näiteks vabal ajal tegelevad enamus õpilasi ja ka vanemaid inimesi spordiga. Nad tunnevad sellest mõnu ja leiavad, et see aeg ei ole raisatud. Võib ju veel lugeda raamatut, mängida mõnda muusikainstrumenti või kuulata niisama raadiot. Küllap igaüks ise teab, mis temale parim on. Need kõik on võimalused oma aja kasutamiseks ja ilmselt on neid veelgi.

Aeg on midagi olematut: me ei kuule ega näe teda, kuid teame, et ta on olemas. Ta tallutud rada kulgeb teadmatusest teadmatusse, kuid on teada, et see teekond on olnud pikk ja raske. Sellepärast ärge laske tal kaduda niisama, vaid hoidke teda oma tööga kinni niipalju kui võimalik. See ta mõte ongi.

Pëlqen! 2