kohelist sõrmeSärav ingel, ma uskusin,
et oled mu päästja, kui vajan.
Pimestatud usust, ma ei kuulnud
kõiki sosinaid, hoiatusi selgelt.
Ma näen ingleid,
ma juhatan nad sinu uksele.
Enam ei ole pääseteed,
ei ole halastust.
Ei ole kahetsust, sest mäletan veel
seda naeratust, kui rebisid mu tükkideks.


Sa võtsid mu südame,
petsid mind algusest peale.
Sa näitasid mulle unistusi,
ma soovisin, et need oleksid reaalsus.
Sa murdsid lubaduse ja ma taipasin:
see kõik oli lihtsalt vale.


Särav ingel, ma ei näinud
su halbu kavatsusi, su tundeid minu vastu.
Langenud ingel, ütle miks?
Mis on see põhjus, okas su silmas?
Ma näen ingleid,
ma juhatan nad sinu uksele.
Enam ei ole pääseteed,
ei ole halastust.
Ei ole kahetsust, sest mäletan veel
seda naeratust, kui rebisid mu tükkideks.


Sa võtsid mu südame,
petsid mind algusest peale.
Sa näitasid mulle unistusi,
ma soovisin, et need oleksid reaalsus.
Sa murdsid lubaduse ja ma taipasin:
see kõik oli lihtsalt vale.
Oleksime võinud olla igavesti,
kuid nüüd oleme jõudnud lõppu.


Maailm võib olla sind alt vedanud,
aga see ei anna sulle põhjust.
Sa oleksid võinud valida teistsuguse tee...

Pëlqen!