Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe,vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu..
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.



Olid...

Sa süütasid tule mu südames,
ise teadlikult alt mind vedades.
Sa hellitasid mu mõtetes lootusi,
ise teadlikult pettes mu ootusi.
Mida olen küll Sulle teinud,
et minuga nii on läinud?
Sa süüdistasid kõiges mind,
et juhtunus ei saaks süüdistada Sind.
Kuid tea... kui olen ma läinud,
mind enam tagasi Sa ei saa!
See oli Sinu otsus ja Sina otsustasid,
et nii on hea.
Nüüd olen ma ilma Sinuta ja Sul tuleb
hakkama saada ilma minuta.
Kuid sügaval südame põhjas oleme alati
teineteisega!

Pëlqen! 5