Pisarad tuleb pühkida tühjaks nutetud silmist,
ja leppima pean tõega, et Sind ei näe vist.
Läbi pimedate ööde mõtlen sinust iga tund,(iga tund)
väheldes ühelt küljelt teisel, näen sust und,(näen sust und)
meenutan aega kui mind soojalt emabama tulid,
kohtumine pargis kus põles ainult tuli,
ja vaadates pilti mille südamest kinkisid,
mida andes omal silmad kinni pigistasid.
Su siirad puudutused kui seal kohutsime,
ei osanud ette näha neid ohtusid me,(ei osanud, mu kallis)
et peame lahkuma teineteisest alatiseks,
loobuma kõigest mille pärast pisaraid valasime,
see suhe tähendas mu jaoks, kõike ja Sind,
ei taha muud kui, et sa armastaksid mind,(armastaksid mind, mu kallis)
tuleksid tagasi emmbusesse mu juurde,
et taastada need kirglikud suudlused...

Pëlqen!