Lumine maa,
taevas on tähed.
Raagus oksa peal istub üks lind.
Vaatan kaugusse,
seal Sina lähed-
ju Sa ei armasta mind.
Helbeid langeb nii suuri ja pehmeid,
näole kukkudes sulavad.
Mina aga olen üksi keset lumist teed...
Silmis pisarad pärliteks muutuvad,
õrnalt maapinda puutuvad.
Sind pole mu juures,
see kurvaks mind teeb.
Miks üksi pean olema talvisel teel?
Kõikjal on tuled ja säravad puud.
Õnnetult vaatan kumavat kuud.
Küsin, miks pidid nii jätma Sa mind,
Sa ju teadsid, et armastan Sind.

Pëlqen!