Oli päev, mil olin väga kurb ma
sest lahkusid liig vara, me juurest Sa
Nüüd peame me aga harjuma mõttega
et peame ilma Sinuta nüüd elama.

Sind sängitasime, me suurte puude alla
ning pisaratejoad, pääsesid nii lihtsalt valla
Valge lumi, kattis suure vaibaga Su haua
värske kalmu, ning lilled mattis enda alla

Põleb küünal igal õhtul minu laual
luban, vahest ikka käin Sinu haual
Sa ikka elad minu mälestustes
Su nägu naeratav, mu pisarates 

Pëlqen! 13