Elu on kummaline. Mida rohkem ma tema üle mõtlen, seda kummalisemaks ta muutub. Millest see eluigatsus? See on mäng, mida keegi ei võida. Elada tähendab rängalt töötada ning valusalt kannatada, kuni raske vanadus roomab meie peale ja meie käed vajuvad kustunud lõkete külma tuhka. Elada on raske. Piinav on inimese esimene sissehingus, piinas heidab vana inimene hinge ja kõik inimese päevad on täis vaeva ja kurbust. Kuid Surma avatud käte vahele läheb ta komistades, kukkudes, üle õla tagasi vaadates ja viimse võimaluseni võideldes. Ometi on Surm sõbralik. Ainult Elu teeb haiget. Ja siiski me armastame Elu ja vihkame Surma. See on väga kummaline...

Pëlqen! 2