Ma mängisin Sinuga mängu,
kus hoopis ise haiget sain.
Nüüd üksikul teel olen rändur,
kaasas murtud süda vaid.
Vahel siiski ma mõtlen veel Sinust,
jah vaid siis kui nukker on meel.
Miks vaid varju Sa jätsid minust,
olen eksinud rändur teel...

Veel korra Sa tahad mind püüda,
ainult korra veel armsalt mind hüüda.
Sulle meelde tuletan ma,
varjud ei vastata saa....

Pëlqen! 1