Ma otsisin valgust kord pimedaist aknaist
Ei süüdanud tuld seal mu meeleheaks keegi
Ma ostsin armastust kinnisest laekast
Kuid ise jäin vangi ma kustunud leeki
Ma pillasin pisaraid rajale maha
Neist killud said klaasist nii teravaid hinge
Ma kinkisin roose nii puhtaid ja valgeid
Kuid purpurseid kroonlehti kattis tee, mis näis võrratult sirge
Ma karjusin inglite järele taeva
Kuid hääl murdus jõuetus öös
Ja valgetes purjedes laeva
Ma ootasin päeval ja ööl.
Jäin tummana tukslema kinnises puuris
Ning tühja jäi seisma mu pilk
Kuid ometi lumi mu elus kõik muutis
Nagu päästis kord ellu vee viimane tilk
Ambroosia salvina sattus mu verre
See kosutav, rahustav hääl
Olen astumas uuesti tunnete merre
Mu laual on meega määritud käär
Kord olid küll tunded kui liblikad kõhus
Ei mõistnud, et koid olid hoopiski need
Ma tundsin vaid raskust ses kiimases õhus
Ning ootas mind palgaks silmis soolased veed
Nüüd aitab , aeg taas on mul tõusta
Ja korda taas seada mu pikk elutee
Su käsi nii vaikselt mu pihku end toetab
Su pilk nõnda soe saatmas mind MEIE teel!
/Sven Azojan

Pëlqen! 5