Ma läbi kasesalu sammun,
seda teed pole käidud ammu.
Mäletan vaid ainult seda,
et just siin ma kohtasin teda.
Tookord taevas kumas kuu,
heitis valgust metsa suurde,
ja üksikule kasepuule,
mis nii nukralt teistest eemal,
kasvas laial põllupeenral.
Õrnalt puhus mahe tuul,
paitas lehti sellel puul.
Viljapõllul viljapäid,
õrnalt kiigutamas käis.
Möödunud nüüd mitmed aastad,
ainult tühja kohta vaatan.
Seda kaske pole enam,
küttepuuks on saanud tema...

Pëlqen! 6