Kuhugi minna ei ole,

sest aja sõnad on valjud

otsekui iilingud lauskmaal

ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb

näoga, mis võõras ja tuttav.

Kannatust suudlen su otsaees.

Ma ei häbene nutta.

Pëlqen! 3