Üks lugu mis räägib paljude eest. Kes seda lugu teile ise jutustada ei saa. Kui me mõtlema pole hakanud, siis nüüd oleks viimane aeg. ``Kuidas sa võisid?`` kui ma olin veel kutsikas, esinesin ma sulle oma veidrustega ja panin su naerma. Sa kutsususid mind ennda lapseks hoolimatta paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud pojast, sain ma sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid sa oma sõrmega minu poole ja küsisid ´´kuidas sa võisid?´´ sul oli koguaeg kiire, aga ikka leidsid sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuksusin sinu voodis ja kuulasinu sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem! Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis, autosõitudel, jäätist somas. Ja ma tegin pikki uinakuid põikese käes, oodates et sa õhtul koju tuleksid. Lõpuks hakkasid sa aina rohkem aega tool veetma ja põhendusid oma karjäärile. Otsisid üha rohkem endale inimesest kaslast. Toetasin sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma sind halbade otsuste eest. Kuni sa armusid. Tema nüüdseks su naine, ei ole ´´koerainimene´´, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus. Üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest sina olid õnnelik. Kui lapsed sünndisid jagasin sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamase ajast pagentaduna teises toas või kuudis. Oi , kuidas ma tahaksin neud armastada, aga olen hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud. Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Nüüd on sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegite õige otsuse arvestades oma ´´perekonda´´, aga oli aeg kui mina olin sinu ainus perekond. Olin autosõidul pärast elevil, kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hilmu ja lootusetuse järgi. Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama. Kui ta karjus: ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!´´ ja ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida sa olid talle jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest, ning austusest kõigi elusolentite vastu. Ja siis läksite te igaveseks! IGAVESEKS! Mõõdus nädal, mõõdus kuu. Kuulsin same, mis päeva lõpus minu juurde tulid ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus ootates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Lakkusin õrnalt tema kätt, samuti, nagu olin toetanud sind aastaid tagasi. Temal langes pisar põsele. Vangi päevad olid otsa saanud!! Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeni ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Uniselt lamama, vaatasin tema solmi ja pomisesin: kuidas sa võisid? ta sosistas: ´´mul on nii kahju!´´ ta laööistas mind ja selgitas, et see on tema töö. Ja kasutades oma viimast energjat üriitasin talle hetkeks seba liputades märku anda, et minu ´´ kuidas sa võisid´´ ei olnud temale suunatud. See oli sinule suunatud sinu armastatud peremees! Sest ma mõtlesin sinust. Ma mõtlesin sinust ja ootasin sind igavesti.IGAVESTI! igavesti

Pëlqen! 2