Päike särab, rohi tärkab metsakünkal üksik lill, ajas kalakene ärkab – Meil on kevad ja aprill. Lendab kuldnokk, vaatab ringi, otsib, kus ta pesakast. Trepil neli paari kingi – paljajalu neli last. Aknal aga noomib ema: “Paljajalu veel ei või! Maa vast hakkab tahenema, päike vaevalt lume sõi. Veel on külma ööde põues, härmahalla koidikul, olengi et päeval õues päike soe kui juunikuul.”  

Pëlqen!