eelmises osas:

Poiss vaatas minu poole ja nimetas mind koerapojaks.
„Kuule, poja,“ ütlesin. „ Nüüd sa lased küll märgist mööda. Kas sa ka tead, kes on Hell Burnerid ?“
„ Jaaah, ma olen neist kuulnud. Aga neil on paremadki teha, kui siinkandis ringi liikuda.“
„Täna nad liiguvad ringi just siin, poja. Need siin on Hell Burnerid. Minu nimi on Carl. Ma olen nende president. See nimi jääb sul alatiseks meelde.“
Poe omanik sirutas telefoni järele. Panin käe taskusse ja surusin sõrme vastu voodrit, nagu oleks mul seal püstol. „ Sina seal!“ karjusin. „Pane see käest ära !“

Teised olid hirmunud ning taganesid. Läksin Santo juurde ja lõin teda kaks korda vastu nägu. Käsi oli mul ikka veel taskus. „ Võib-olla nüüd jään ma sulle meelde !“
Santo võpatas ja lõin teda kõhtu. „ Läki“ ütlesin Mannyle. „ Lähme siit minema ! Need lapsed kardavad.“ Me pöördusime ja võtsime suuna ukse poole, sealt väljudes sülitasin üle õla: „ Järgmine kord palu emmet, et ta sulle enne kodust väljaminekut pudipõlle ette paneks ! Sa oled ikka veel beebi.“
Kui me tänavale jõudsime, pistis Manny käe tagitaskusse ja suunas näpu läbi riide. „ Põmm, põmm ! Sa oled surnud !“ Naersime ja lonkisime edasi.

Sel õhtul tuli Carlos minu juures läbi ja ütles, et Phantom Lordid valmistuvad kommipoes toimunud kokkupõrke pärast suureks mürgliks.

Carlos ja mina peatusime Manny juures, et ta kaasa kutsuda, ja võtsime suuna Phantom Lordide mättale, et neid ennetada. Waterloo silla lähedal hargesime laiali. Carlos ja Manny läksid teisele poole ja ise kõndisin otse edasi. Mõne hetke pärast kuulsin Carlose röögatust ja tormasin teisele poole hoonet. Nad olid ühe Phantom Lordi ootamatult üksi tabanud ja too oli armu paludes nende ees kõnniteel maas.
„ Võtke tal püksid maha !“ käsutasin. Poisid võtsid talt püksirihma vöölt ja kiskusid püksid jalast. Nad viskasid need rentslisse ja kiskusid aluspüksid maha.
„ Tõuse püsti, värdjas, ja hakka jooksma !“ Me vaatasime, kuidas ta kabuhirmus tänavat mööda minema jooksis. Naersime südamest ja pilkasime teda.
„ Läki !“ ütles Carlos. „ Neid lupardeid pole täna siin rohkem näha. Läki koju !“
Kui Carlos oli selle lause lausunud tõmbasime ehmatusega tagasi, sest äkki olime sisse piiratud umbes kaheteistkümne või viieteistkümne Phantom Lordi poolt. Meid oli varitsetud. Ma tundsin nende hulgas ära paar poissi, keda olin eelnevalt hirmutanud. Üks kutt tuli, nuga käes, minu juurde ja äigasin talle metalltoruga. Veel üks püüdis mind noaga tabada, tegin pöörde ja lõin talle toruga küljelt vastu pead.
Siis tundsin kuklas plahvatust ja lebasingi kõnniteel. Peas oli tunne, nagu veereks see kohe kaela otsast minema. Püüdsin üles vaadata, aga keegi lõi mulle terava kinganinaga näkku. Järgmine löök tabas ristluukohta. Üritasin end püsti ajada, kuid sain toruga obaduse silma kohale. Ma teadsin, et nad tapavad mu, kui ma minema ei pääse, aga ma ei suutnud püsti tõusta. Kukkusin kõhuli kõnniteele tagasi ja tundsin, kuidas kiilkingadega poiss jalgadega selga hüppas ja siis mu puusadel trampis. Kiilud olid teravad nagu žiletiterad. Tundsin, kuidas ihutud teras mu õhukesi pükse rebestasid ja nagu peitliga puusadelt ja tagumikult liha lahti raius. Kaotasin teadvuse.

Järgmiseks mäletan, et Carlos ja Manny tirisid mind mööda ühte kõrvaltänavat. Teadsin, et olin tõsiselt vigastatud, sest ma ei saanud jalgu liigutada. „ Tule nüüd ! Kiiremini !“ kordasid nad.
„ Need sead tulevad iga minut tagasi. Me peame minema pääsema!“

Mul kadus pilt eest ja ärgates leidsin end oma korteri põrandalt. Nad olid mind kogu tee kaasa vedanud ja siis trepist kolmandale korrusele tuppa tassinud. Aitasid mul voodisse roomata ja uuesti kadus pilt silme eest.

Kui ma üles ärkasin ja voodist välja roomasin, kuumas päike läbi akna tuppa. Ma olin nii kange, et suutsin end vaevu liigutada. Altpoolt vööd oli kogu keha kuivanud verega kaetud. Püüdsin pükse jalast võtta, kuid riie oli naha külge kleepunud ja tundsin, et rebin ühtlasi ka naha maha. Läksin taarudes trepist alla pesemisruumi ja seisin riietega duši all, kuni hüübinud veri pehmenes ja sain püksid jalast koorida. Mu selg ja puusad olid kaetud sügavate lõikehaavade ja kohutavate verevalumitega. Komberdasin paljana uuesti trepist üles, mõeldes poisile, kes oli püksata mööda tänavat minema jooksnud.
„Poiss, poiss,“ mõtlesin „ kui sa mind praegult näeksid.“
Ronisin oma tuppa ja veetsin seal mitu kuud oma haavu ravides. Hell Burnerite president olla polnud paha, kuid ajuti võis see tähendada surmasaamist. Seekord olin sellele juba üsna lähedale jõudnud.

Kui ma olin juba enam-vähem paranenud, tuli Carlos minu juurde ja teatas, et Manny oli noahaavaga haiglasse viidud.
„ Mis viga, Carl ?“ küsis ta, kui oli loo Manny pussitamisest lõpetanud. „ Mis lahti, et sa niimoodi käitud ?“
Mu magu oli sõlme tõmbunud ja tundsin, kuidas veri mu näost ära valgus. Manny ja Carlos olid mu ainsad sõbrad. Carlos jutustas, kui lähedal surmale Manny oli olnud, ja korraga selgus, et osa minu turvatundest on kadunud.
Raputasin pead: „ Mul pole viga midagi. Lihtsalt vihane. Lähen teda haiglasse vaatama ja me saame teada, kes seda tegi. Siis me talle näitame.“

Pärastlõunal püüdsin haiglasse pääseda, kuid uksel seisid kaks mundris politseinikku. Ronisin mööda tuletõrjeredelit üles ja kopsisin aknale, kuni Manny selle teiselt poolt lingist lahti tegi. Ta oli nõrk ja suutis hädavaevu voodisse tagasi roomata.
„ Kes seda tegi?“ küsisin. „ Keegi ei või sind noaga lüüa ja karistamata jääda.“

„Need olid Bishopid. Nad said mu kätte, kui üksi olin, ja pussitasid mind kaks korda – enne jalga ja siis külge.“

„ Kes neist ?“ küsisin. „ Kas sa tead, kes neist seda tegi ?“

„ Jah. See oli Joe – nimeline kutt. Ta on nende uus asepresident. Ta mängib kogu aeg laia kuju. Enne kui ta ära jooksis, ütles ta, et nad tulevad tagasi ja tapavad mu ära. Sellepärast ongi seal väljas need võmmid.“

„ Kena, saa kõigepealt terveks, vennas. Ja kui sa välja saad, siis võtame selle räpase niigri käsile.“

Ronisin tuletõrjeredelit pidi alla tagasi ja samal õhtul kohtusime Carlose ja Homeriga, meie sõjanõunikuga, et arutada kättemaksuplaane. Otsustasime inimröövi kasuks.

Järgmisel päeval varastas Homer auto. Me peitsime seda kaks nädalat vana laohoone taga, kuiniks Manny haiglast välja sai.

2007. aasta jõuludeni oli jäänud nädal, kui hakkasime tegutsema.

Pëlqen! 16