Siin nüüd sellest jutust teine ja seega viimane osa. Mul on valmimas uus huvitav jutt, mille varsti siia lisan, aga hetkel soovitan seda lugeda. Loodan, et meeldib.

Eelmises osas: Sinuga juhtus õnnetus ja jäid pimedaks. Ma olin su kõrval alati ja näitasin ennast tugevamana, kuigi seest olin kildudeks. Suures meeleheites tegid enesetapu, kui sellest kuulsin jooksin mere äärde ja langesin liivale.

Järsku paitas mind kellegi soe käsi ja kuulsin üllatunud häält :“Jane, oled see sina ? Appi, ma otsisin sind kõikjalt. Kus sa olnud oled ? Kadusid nii ootamatult“. Ma ei vastanud midagi. Vaatasin Janeti nutetud silmadesse. Ta nägi nii kurb välja. Tõusin püsti ja puhastasin end liivast. Haarasin tal käest ja vedasin ta koos endaga koju. Teel rääkisin talle kõigest, nii heast,kui halvast. Janet vaatas mind üllatunud silmadega ja lausus:“ Tead sõbranna, ma tean et mu vend jättis sind, aga mina olen siin ja ei kavatsegi seda niipea teha.“ Need sõnad olid nagu vesi, mis kustutas suurt tuld.

Paar päeva hiljem toimusid matused. Ma polnud veel valmis sinust loobuma, aga teist võimalust ei jäänud. Seega otsisin kapist välja kõige mustemad ja süngemad riided, juuksed värvisin ka mustaks ja keerasin krunni. Kui peeglisse vaatasin, ei tundnud ma ennast ära. Pilt oli võõras. Mõtlesin vaikselt, et mis minust küll on saanud ? Mis sai tüdrukust, kes alles 5 päeva tagasi õnnelik oli ? Ja siis mõistsin, et teda enam ei ole. Alles on ainult keha, aga hing on purunenud. Surnuaias, vaadates su hingetut keha, hakkasid pisarad iseenesest jooksma. Ma ei suutnud seal enam olla, aga lahkuda ka ei tahtnud, sest see oli viimane kord sind näha.Kirstukaas oli avatud. Sa paistsid sealt lumivalgena.Ma haarasin su jääkülma keha ning embasin seda ja pisaraid langes mu palgelt. Mind ei huvitanud mida inimesed arvasid. Nad võisid pidada mind hulluks ja hingepõhjani maa alla kiruda,aga mul oli ükskõik.

Natuke aega peale matuseid hakkas mul meeletult paha. Ma jooksin wc-sse ja tühjendasin kogu hommikusöögi peldikupotti ja see kordus järjest tihedamini. Ma ei saanud enam aru, et mis minuga küll juhtunud on. Kas olen millegisse haigestunud ja sa tahad mind enda juurde taevasse ? Samassee mõte tundus imelisena. Mis saaks olla ilusam, kui koos sinuga pilvepiiril pidu panna ja õnnistada neid, kes on leidnud omale armastuse. Pealegi taevas oleksime täiesti terved ja igavesti noored ning ilusad. Mõtiskluse peatas uus oksehoog peldikupotti. Pea pööritas meeletult. Süda oli paha. Mõtlesin et kas tõesti on nüüd lõpp ?

Koperdasin arsti juurde. Ma lihtsalt ei kannatanud seda enam välja. Kui jõudsin haigla ette, hakkasin jubedalt kartma. Äkitselt tahtsin elada, hirm surma ees oli nii suur, kuid siiski liikusin ukse juurde, mis viis mind valgesse pikka koridori. Valgus mis seal oli pimestas mu silmi, neid kissitades liikusin tibusammul registratuuri, et anda oma andmed. Õde käskis mul istuda. „ Siin ma siis olen. Surmahirmul, nagu mingi totakas“ laususin tasakesi, peaaegu, et mõttes. Ootamatult ilmus mu ette arst ja kutsus mind oma ruumi, et saaksin anda proovid. Õnneks vastuste ootamine ei läinud kaua, aga siiski hakkasid peopesad higistama, tundsin, et siia ma kohe kokku kukun. Peagi tuli arst tagasi, käes valge ümbrik koos vastustega. Avasin, ees hirmunud pilk ümbriku. Ma ei uskunud oma silmi. See mis seal oli kohutas mind väga. Hõõrusin neid lootuses, et äkki nägin valesti, aga kahjuks või õnneks nii ei olnud. Lugesin neid vastuseid aina uuesti ning uuesti ja lõpuks jõudis mulle kohale, et olen rase.

Mõte sellest kohutas mind väga. Laps peaks tegelikult kõik mured lahendama, aga hetkel see nii ei olnud. Tundsin, et minu mured sellega alles algavad.

Jalutasin koju. Tuppa jõudes langesin jõuetult vaibale, pead õrnalt keerates märkasin, et telefon lamas ikka seal , kuhu olin selle pillanud. Roomasin pisikese Nokia juurde ja valisin Janeti numbri. Ma tundsin, et pidin kellegiga rääkima ja sõbranna oli tol hetkel parim valik.Janet vastas üllatavalt kiiresti, sest tavaliselt pidin ootama peaaegu, et kutsumise lõppemiseni, aga seekord vastas ta juba peale esimsest piiksu. Kui kuulsin ta ilusat säravat häält ei tahtnud ma talle midagi rääkida. Mõte sellest ajas mind juba nutma. Vastutahtmist kukkusingi haledalt pisaraid valama. Janet sattus paanikaase : „ Jane , Jane ! Rahune ometigi ! Mis juhtus ?“ Ma pidin talle ometigi midagi vastama.“ Janet, ma tahan surra,“ nuuksusin telefoni ja panin toru hargile.

Mul oli selline tunne, et kellegi külm käsi haaraks mu südamest. 10 minutit hiljem oli sõbranna minu juures. Tormas tuppa ja kallistas mind kõvasti ja soojalt. „ Viska kohe sellised mõtted peast,“ lausus ta käskivalt, peaaegu, et tigedalt, aga ma ei suutnud. Kõik näis nii mõttetu. „ Ma ikka tunnen, et pean nutma kui mõtlen, et Alar pandi külma maamulda ja lisaks sellele olen veel rase!“ kriiskasin ma talle vastu. Mul oli nutt kurgus ja südames ning vastupidi. Karjusin, sest mu hing oli verine. Jade vaatas mulle otsa oma hiigelsuurte kutsika silmadega ning lausus : „ Mis asja! ? Mida sa nüüd mulle ajad ?! Tead Jane, see on väga halb nali !“ Uskumatu, isegi mu kõige lähedasem sõbranna ei uskunud mind ja arvas, et ma ajan mingit joru, et mu mõistus ongi kadunud, surnud koos oma armastatuga, aga kahjuks see ei olnud nii, kuigi ma ise ka meeletult seda tahtsin. „ Ma ei aja joru. See on tõsi,“ vastasin talle ning siis langes Janet imestusest minu kõrvale ja niiviisi me kahekesi seal lamasime. Ma purskasin meeletult naerma:“ Janet, saad aru. Esmalt jäi Alar pimedaks, siis langes hullemasse masendusse ja mina olin tema kõrval nagu treenitud kutsikas, kes pimedat omanikku juhtis, aga lõpuks jäin üksikuks koeraks ja siis tuleb veel välja ei olen rase. Saad aru. See kõik on nii tüüpiline nagu mingi Love Story. “ Janet purskas samuti naerma: „ Jane, tead. Ma väga hindan su tugevust, sest arvatavasti kui mina oleksin olnud sinu asemel, siis usutavasti oleksin ennast kuskil oksa tõmmanud. Elu tuleb ikkagi vaadata positiivselt. Tead, mis mina arvan, et kogu elu on ühe koomiku kätetöö. Mida tuleb võtta naljana ja kõik mis valesti läheb on lihtsalt üks väga halb nali.“ „ Kallike, sul on õigus ja nüüd ma võtangi seda kõike paska ainult ühe halva naljana ning saan sellest kõigest varem või hiljem üle ja võib-olla laps on isegi hea. Nüüdsest hoian ennast ainult temale ja kogu valu ja kannatuse suudan ma eemale tõrjuda ning muuta suureks armastuseks, sest pisike inimene, kes pole näinud ei kurja ega headust, pole selles süüdi, et mul kõik perses on.“ Masenduses inimene võib kõike rääkida, aga kas see ka tõsi on. Seda ei oska keegi öelda.

Kui 7 kuud oli rasedusest möödas, tundsin kahtlast valu. See oli nii terav ja lõikas läbi mu keha. Ma ei saanud jälle aru mis minuga küll toimub. Jalad läksid nõrgaks ja jälle ma langesin põrandale. Sain aru, et põrandale langemine on saanud mul juba traditsiooniks. Alati, kui midagi hullu juhtub mina kukun, arvates, et niiviisi mind oht ei varitse. Seekord ei aidanud ka see, sest valu oli nii suur. Tundsin, et kohe tuleb keegi taevast või siis põrgust ja võtab mu endaga. Järsku läks eest kõik pimedaks ja maminestasin. Ma ei tea kaua ma meelemärkuseta olin, aga kui silmad avasin pimestas mu silmi jälle liigagi valge valgus. Ma võpatasin, kui kuulsin kellegi nuttu. Tõusin voodist, pool uimane nagu ma olin ja järsku oli uimasus kadunud ja mu silmad hakkasid särama. Olin nagu muinasjutuliselt ehitud pornokuninganna. Seekord ma tahtsin oma silmi uskuda ja palusin õel ennast näpistada. Õde vaatas mind totra näoga, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu ja naeratasin omaette, sestseal ta oli. Minu pisike tüdruk. Kes sündis enneaegselt ja oli seepärast pisikeses klaasist karbi moodi asjakeses. Liikusin tibusammul pisikese ingli juurde. Ta oli nii roosa ja abitu. Arst lubas mul talle pai teha. Tal olid hästi armsad pruunid juuksed, nagu ta isalgi. Kogu kannatus oli mu näost pühitud. Ma hakkasin teda kohe armastama jõuga milleks elu polnud mind ette valmistanud. Alates tänasest armastan sind alati ja sa oled mulle kõige tähtsam. Lubasin talle. Pani tüdrukule nimeks Loretta, sest see nimi on särav ja ilus nagu mu pisike südameke. Soovisin mõttes, et ma väga tahaksin, et Alar praegult koos meiega siin oleks. Mis sest, et ta ei näe,aga sinu hella häält kuuleks ta ikka.

On möödunud päevi, kuid , aastaid ning Loretta on juba iseseisev laps, kes elab juba oma elu . Mina olen aga elanud täisti tavalist elu . Ma olen näinud Alarit väga palju öösiti unes. See on kohutav . Ma ei ole tast siiamaani üle saanud. Ta on mul ikka kõvasti südames kinni . Ma nii tahan et ta oleks veel minuga .

Minu elu on jätkunud tavaliselt, isegi rutiinselt. Töö, kodu, töö , kodu .

Mul on isegi seal raske ja pealekauba sain ma alles hiljuti arstilt teada et mul on ravimatu vähk. Mulle on jäänud loetud päevad . Ma olen omapäevad sisustanud edukalt. Võtsin ennast isegi töölt lahti ja nautisin elu . Ma käisin isegi Alari haual . Tegin seal korrastus töid . Korraga ma tahtsin istuda . Ma puhkesin nutma . See oli masendav. Järsku kadus mul pilt .

Kui see taastus, nägin ma Alari armsat nägu . See oli nii elutõene. Lõpuks sain aru et ma olen taevas. Lõpuks ometi sain tema juurde .

Tänan et olen saanud anda oma panuse . See jutuke on omamoodi vägagi elutõene, mis mullegi meeldib . Tore , jätka samas vaimus !

Olari S.

Viimased kolm lõiku kirjutas minule hästi kallis inimene, sest mul endal olid mõtted otsas.Olari, aitäh sulle !
E28

Pëlqen! 38