Sulle oli kunagi .. Ega Sa tegelikult ei tea ju, mida ma mõtlen. Sa EI TEA, mida ma mõtlen.

Ma võisin Sinuga rääkida tihti, näitamata välja, kui palju ma Sind

vihaksin. "Vihkama" polegi tegelikult õige sõna kirjeldamaks seda, mida

ma Sinu vastu tundsin. Ma põlgasin Sind, sest Sa olid nii palju haiget

teinud mulle, temale... paljudele. Ja sina elasid oma elu edasi, me

mõlemad liikusime edasi. Elasime oma elusid, eraldi, vaikselt. Aga meil

mõlemal olid tunded, nii imelik, kui see Sinu jaoks ei tunduks.

Kaasaarvatud minul ja teistel, kellele Sa olid halba teinud. Jah, ma

ütlen, et olid tundetu, aga ma valetan päris tihti.

Jah, ma võin julgelt väita, et olid parim, mis minuga juhtunud on. Just

sellepärast pidingi Sinust lahti laskma, laskma Sul edasi liikuda. Jah,

see oli minu jaoks raske, aga nagu öeldakse - aeg parandab kõik haavad

ja nii ka needki. Kui Sa tuleksid nüüd tagasi, siis ma ilmselt ei

tunneks midagi, minu sees valitseks Sinu koha pealt tühjus. Teine

võimalus on see, et langen jälle Sinu kütke. Võrku, millest on raske

välja murda ja tagajärjeks on see, et Sa teed mulle jälle haiged, kisud

lahti haavad ja äratad ellu mälestused, mida ma olen püüdnud

meeleheitlikult oma mälust kustutada .

Tule, tule tagasi, aga tule tagasi nii, et mina saaksin edasi elada. Ja

palun, ära tee mulle uuesti haiged. Jah, ka Sina olid katki, aga

ilmselt praeguseks oled ka Sina paranenud. Kui ei, siis andesta.

Pëlqen! 53