Aja möödumisel tundub nagu Sa ei teakski, et ma õpin vigadest. Miks? Mitu korda ma siis peakski? Ma ju südamest luban. Kui mind usaldad, siis tead, et olen muutunud. Ausalt. Palun unusta mu vead.. Enam sama jama pole, kuid jälle juhtub midagi. Jälle ma tegin sitasti soovides unustada vigasi. Ma pole südames halb, ma vahel jätan siukse mulje. Järjekordselt vabandan : Ema, palun ole kuuldel. Palun kuulda mind ära. Ma ju ei tahtnud seda. Ja kui ma andestust ei saa, siis ma vihkan ennast. Lihtsalt naudin enda noorust. Ma pole ju midagi teinud. Ausalt, täna ma pole, sest täna on pahandused peidus. Ma ei seisnud enda eest, kui olin jälle joonud ja ma ei tahtnud miskit halba. Lihtsalt nautisin noorust. Jess, ma lihtsalt nautisin noorust. Ema, ma ei jõua täna koju, niiet mind ära oota. Oled moss küll, kuid minu peale ikka võid ju loota. Ma ei lähe kaasa teistega, kui juhtub nii, et läheb käest. Ära muretse. Sa mind Politseikroonikas ei näe. Ma ei hakka narkot tegema, ma ikka mõtlen ka veidi. Pole vaja ju nii, saab ka teisiti. Ma ei taha valmistada pettumus, et näha nägu morni. Ma ainult naudin oma noorust. Ja nii ongi. Kõik teod mida teen, need tulevad südamest. Ei taha keerata sitta. Sorri, kui seda teen. Igatahes mitte meelega, selline ma olengi. Ma ei saa endastki aru, kui olen vahel koletis. Ma ei peaks niisama istuma, sest noorus liigub eest. Ja pärast tagant järgi mõistan, kui ma vigu teen. Seega, ema anna andeks kõik mu vead, taas. See on mu noorus, mida enam iial tagasi ma ei saa.