Teravad okkad ja sügavam pune,kui ühegi elusa taime ja õitsedes välja lööb lõhnadeune,mis looduslik puhas õige. Ta on nagu leek ühe metsa sees,kus otsinguist murduda võid,kes iial on seisatand tema ees see puhkama jäädagi võib. Kus joobunud õndsuse ilus lööb õitsele kahvatu pung seal tuhkjate lehtede vilus nii tugev ja suur on ta tung. Seal leht hoiab punakat lehte nii lõhnav ja kaunis on seos on roosiõis särav ja ehtne,kuid murduda võib eos. Jah rooside ilu on humav,kui tuules on liikumas leht,kuid puudutus olla võib kumav ta torge on valus ja eht. Luuletuse autor Marika Songisepp aasta 2010 22 detsember!

Pëlqen! 2