Meie vahele õrnus põikas
ja seisma jäi meie teel
ja kutsus meid..
Sõnatult hõikas.

Oma nime ei teadnud veel,
pidas sõpruseks end.
Või sümpaatiaks.
Oskas oodata, valvata ka.

Sai meile kui lõa otsas saatjaks -
ja meid nõiduda kartis ta.
Kas olime uhked ja mõistmatud,
et sõnu ei leidnud suu?

Mis ta oli, see ongi mõistatus,
kas õrnus või miski muu

Pëlqen!