07.12.2010
29, Tartu, Estonia
Mille nimel ma elan? Tuleviku? Pere? Sugulaste? Mul on tunne, et mul
lihtsalt ei ole mitte midagi.. Nagu mul oleks käes olnud külm lumi.
Ilus, valge, puhas. Kuid ta sulas ära ning voolas mu jäiste kangete
sõrmede vahelt .. õhku. Koguaeg on seest nii valus, nagu kuivaks mu
sisikond aina enam ja enam lihtsalt kokku. Vesi ei kustuta mu janu, söök
ei kustuta mu nälga, õhust ei piisa mu kopsudele, ükskõik palju ma
magan, ma pole välja puhanud, ükskõik, mida ma ka ei teeks, ma pole
rahul. Mitte millegagi. Tavaliselt ütleks ma asjade kohta, et alati
võiks olla parem, kuid praegu .. KÕIK võiks olla parem, kasvõi
natukenegi. Analüüsin siin üksinda lakke vahtides oma tundeid, nende
põhjuseid; käitumist, selle tagajärgi.. Kõigi jaoks on elu ees, kuid
mina tunnen ennast just 80 aastase kibestunud vanaprouana kui ometigi
olen alles noor. Miski ei suuda mulle pakkuda rahuldust, õnne. Olen
kadunud halli massi, mida arvasin, et minuga kunagi ei juhtu. Mis edasi,
oh mis edasi .. ?
8 views
...Õpi nautima ELU sellisena ,nagu ta on....kÕike seda mida sa näed teistes on SINU enese peegelpilt...vaata ja korrasta end,kui midagi ei meeldi....:)
jaa õigust räägid