Alice.

Ma olen absoluutselt harjunud ära selle eluga mis mul siin on. Kui ma teiega aus olen, siis pole mul mõttessegi tulnud, et võiks kõik jälle pea peale pöörata. Vana nõid, temaga on nagu on. Me lihtsalt ei räägi enam. On möödunud juba viis kuud sellest kui siia kolisime ja umbes teise kuu poole pealt sai ta aru, et ma ei vasta ühelegi tema küsimusele ja teen nii nagu just mulle meeldib. Nii palju kui ma temast midagi tean, siis ta käib tihedalt läbi selle põõsa John'iga. Sellest mehest ei oska mina midagi arvata. Sellest päevast peale kui soovitasin tal kusagile põõsa alla mu ema ootama jääda, ei ole ta minuga sõnakestki rääkinud. Mind ei huvita. Mul on Angel. Ta on saanud mu elus täiesti asendamatuks inimeseks. Mitte mingil juhul ei lase ta mul muutuda tagasi selleks kes ma olin ja ma armastan teda südamest. Meie vahele on tekkinud mingi purunemis võimetu side. Ta täidab selle tühja koha mis on alati mu sees olnud. On veel midagi, millest pean ma rääkima. Nathaniel. Ma näen teda peaaegu iga päev. Ta armastab minu ja Angeli seltskonda. Ma ei anna talle kunagi rohkem tähelepanu kui hetked ja olukord nõuavad, aga ma olen temasse meeletult armunud. Ma näen teda öösel unes ja iga tema puudutus tekitab mu sisse liblikad. Ma ei kujuta oma elu ette ka ilma temata. Tema silmadeta, naeratuseta, kardan, et ilma nendeta ei olekski see kõik siin nii püsiv.

Nathaniel.

"Kas Alice tuleb ka meiega," küsin ma Angelilt. Ta naeratab mulle laialt ja noogutab. Jama, väga jama. Mul on tunne, et ma ei saa hetkekski Angeliga kahekesi jääda. Ta veab Alice'it igale poole kaasa. Kuigi Alice on tore tüdruk, aga ta pole minuga nii avatud kui ma sooviksin. Ta jõllitab mind nagu tahaks minust võimatult kiiresti lahti saada ja Angeliga kahekesi jääda. "Angel, kas sa ei ole tema juures midagi imelikku tähele pannud?" Angeli näolt kaob naeratus ning üle minu laob end rusuv kurbus mis tuli hetkel, kui ta naeratus kadus. See on alati nii olnud, kui ta naeratab tunnen ma end kui ei suudaks miski mind tappa. Kui ei, siis on asjad teist pidi, tunnen millegi pärast, et see on minu süü. Angel vaatab mind ikka veel ning küsib siis:" Mis mõttes, mida imelikku?" Ta jääb vastust ootama. Ta puurib oma läbitungiva pilgu minusse ja ma tõmbun selle pilgu ees kössi. " Ei, ma ei mõtle midagi halvaga, aga tal on kuidagi kuri pilk. Ta vaatab mind alati nagu tahaks minust lahti saada." Angel purskab naerma. Tunne, et maailmas on kõik korras vallutab mind taas, kuid kui Angel naermist ei lõpeta tekib selle tunde asemele uus. " Miks sa naerad? Ma räägin tõsiselt." "Võib-olla, on sellel mingi muu põhjus? Sa siis tõesti ei mõista," küsib ta minult? Ma tõesti ei mõista. "Kas sa siis palun võiksid mulle öelda mis see on," küsin temalt, kuid märkan kuidas ta pingsalt minu selja taha vaatab ning siis lehvitab. Pööran ringi ning seal seisab Alice. Selle teemaga on siis selleks korraks kõik. "Tere Alice, " ütlen kui ta meieni jõuab. Ta seisab Angeli kõrvale ning tervitab mind kõigest pea nõksatusega. Selge. Jälgin mõlemaid tüdrukuid ning ootan plaani mis neil alati hommikul telefonis päeva jaoks välja mõeldud on. Plaani ei tule. Nad vaatavad mõlemad mind ja ootavad. Samamoodi ootan mina. Üks hetk märkan nende juures midagi meeletult ärritavat. Nad liigutavad ja teevad samu asju samal ajal või kujutan ma seda endale lihtsalt ette. Ei, ei kujuta. Neis on midagi, nad on täielikud vastandid, aga neis on midagi mis neid nii tugevalt seob. Nad hakkavad liikuma. "Kuhu me läheme," küsin neilt. Nad jäävad seisma ning pööravad ringi. "Nathaniel, kas sa oled kurt? Ma just natuke aega tagasi arutasime mis me tegema hakkame. Me lähme järve äärde, ujuma ja hiljem sõidame linna." Vaatan neid hämmeldusega. Kui nad oleksid sellest rääkinud, siis ometi oleksin ma ju kuulnud. Ei, ma olen kindel, et nad ei rääkinud midagi ja nad üritavad mind hulluks ajada. Alice'i pilk on sellega peaaegu juba hakkama saanud. Nad hakkavad uuesti liikuma ning mul ei jää muud üle kui neile järele lonkida. Tuleb alles tore päev, phh, muidugi!

Ema.

"John tule palun sisse, Alice'it ei ole." Kui ta nägu näen tunnen endas paanikat mis aina jõudu kogub. See on see nägu kui ta räägib midagi tõsist. Midagi mida ta ei plaani kunagi rääkida kui ainult viimasel võimalusel. "Alicia, ma ei ole kindel kas sa tahad teada mida ma nüüd räägin või ei, aga seda ma tean, et sa hakkad mind vihkama elu lõpuni. Ma tegin lolli teo, mida ei saa enam muuta. See on pannud aluse millelegi mis võib muuta kõike mida sa arvad teadvat. Kindlasti muudab see sinu arvamust minust. Kas sa mäletad seda ööd kui läksid sünnitama? Ma tulin sel ööl tagasi, mul oli plaanis meie laps endaga kaasa viia, et sa ei peaks kannatama, et sul oleks kergem. Kui ma jõudsin haiglasse, siis olid sa juba sünnitanud ning peale sünnitust sa minestasid. Ma esitlesin end kui laste isa ning mind lubati nende juurde." Vaatan teda hirmunult:" Laste," küsin ma. "Palun, kuula mind. Lihtsalt kuula. Mind lasti meie laste juurde, sa olid sünnitanud kaksikud ja suures meelesegaduses võtsin ma ühe neist kaasa. Ma ei suutnud võtta neid mõlemaid, sest hetkel kui neid nägin teadsin, et sa ei suudaks elada teadmisega, et su lapsed on röövitud. Sa ei teadnud veel, et sa sünnitasid kaksikud, nii nägin ma võimalust ainult ühe lastest endaga kaasa võtta. Alice'i jätsin ma sinna. Arstid olid kohkunud kui leidsid eest vaid ühe lapse ja nii nad ütlesid sulle, et ta oli ainus. Mina põgenesin Angeliga minema ja peitsin end aastaid. Ma kasvatasin ta üles ja andsin talle kõik mida ta eales vajada võis. Ma lootsin kõik jääbki nii, kuid kui sa Alice'iga siia kolisid muutusid asjad minu jaoks kahtlaseks. Alguses ma ei tahtnud rääkida, aga ma tean, et varem või hiljem oleks see välja tulnud ja ma arvan, et varem on parem." Ta jääb vait ja mina ei oska midagi öelda. Angel on minu tütar. Ma tunnen kuidas pilt virvendab ja järgmine hetk mustaks läheb, enne teadvuse kaotust jõuan veel paluda jumalat, et ta nüüd uuesti minult mu lapsi ei võtaks.

Pëlqen! 20