Sa päästsid puuriuksed valla, mul vaba voli minna. Ees laius mets ja põlilaas, nüüd vabadus mul oli taas. Oh miks nii hirmunult ma seisma jäin,mis on see rada, mida mõõda nüüd käin. Mind peadas hirm ja halvas mõistus, mu sees nüüd algas valuline võitlus. Mu ees on mets ja vabandus, kuid mu koduks olnud pikka aega see puur. Mu sees on ahastus, sest võõraks jäänud kõik need põlispuud. Ikkagi olen ma vaba hunt .

Pëlqen! 12