Laman keset hämara toa külma põrandat. Minu jäsemetes pole enam jõudu.. kõlaritest kostub monotoonne muusika,Minu kehast õhkub valu, valu, mis on purustanud minu hinge peegli miljoniteks killukesteks just nagu tolm. Ma leban siin külmal , libedal, põrandal, silmist voolavad pisarad mööda oimukohta põrandale. Tuul vihiseb aknapraost sisse ja laual hakkavad kustuma küünlad. Kas ka minu elutee küünal on kustumas, tekib koheselt uitmõte mu meelele ? Olen kui elav surnu. Tahaks karjuda, kuid häält ei tule- just nagu oleksid minu häälepaelad roostest kokku varisenud. See tunne muserdab mu meeli veelgi rohkem. Tahaksin püsti tõusta joosta minema siit kurjast, kalgist kohast, ilma et tagasi peaksin vaatama. Kuid ma ei saa. Ma ei saa jätta oma kõige valusamat mälestust siia, see on osa minust mis peab igavesti olema minuga, see on etapp, mis jälitab mind surmani, kuid ühel hetkel saab valust õnn ja õnnest sünnib naeratus ..

Pëlqen! 2