See on hetk, kus osa minust on päriseks katki, nii katki, et ükski maailma liimidest seda kokku kleepida ei suuda. Ma ei naerata isegi enam mitte oma kaisukarule, kes mind aastatega on tundma õppinud. Ma langen põlvili ja siis kukun selili maha. Minu ainukeseks kaaslaseks on see väike kaisukaru, kellel pole jõudu, et mind kallistada. Langetan pisara ning suunan pilgu abivalvega taevasse.. just sinna lõputuisse kõrgusse.. minu südame hääl, on jäänud tasaseks, tunnen vaid õrnalt tuksumist oma rinnal. Üritan sosistada oma kaisukarule sõnu, et armastan teda, kuid huuli liigutades ei kostu peale kähina miskit. Ma ei tea, mis toob homne, või ülehomne, isegi seda ei tea kas näen neid päevi, kuid tean, et minuga jääb vaid mu kaisukaru, ei muud..
Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!