Armastus, armastus, armastus. Kõik otsivad armastust. Inimesed, loomad, ja isegi taimed. Jah, isegi taimed. Viimasel ajal olen lugenud mitmeid uuringuid, kus teadlased avastasid, kuidas taimed reageerivad meie tahteavaldustele nendele head või halba soovida. Piisas vaid sellest, kui inimene mõtles taimele head teha, reageeris taime sisemine struktuur positiivselt, ning samuti piisas sellest, kui taim sai aru, et teadlane "plaanis" taime näiteks põletada, tõmbus see kaitsepositsiooni. Jah, kogu meie maailm baseerub headusel, sõbralikkusel ja armastusel. Aga kahjuks ei õpetata meile sellest väga palju, ja nii ei mõista me seda ei lapse ega ka täiskasvanuna.

Armastus on väga lai mõiste. Mida tähendab üldse kedagi armastada? Mulle tundub, et inimeste vahel võib olla kolme tüüpi armastust.

1. Intiimne ehk klassikaline armastus
Vaata mõnda armastusfilmi või loe läbi mõni armastusromaan, ja sa tead, mida ma selle all mõtlen. Meile on looduse poolt sisse programmeeritud kogeda oma elus intiimset armastust, mille tagajärjel muutme me monogaamseks partneriks, saame järglased ning siis elame õnnelikult oma elu lõpuni. See kõik on küll väga ilus, kuid kui lähemalt uurida, võivad tekkida teatud küsimused.

Kui me oleme 12-15 aastased, otsime me intiimset armastust põnevusest. Me oleme lihtsalt jõudnud küpsusikka, ja me kogeme uusi tundeid oma kehas. Kui seni oli meie armastusobjektiks olnud vaid vanemad, siis nüüd on meisse tekkinud uus tunne - me püüame üha enam hakata oma armastust ja kirge jagama võõraste inimeste suhtes. Me armume kergelt, ja meie armastus on üldjuhul kiire. Sest me armume liiga pinnapealselt - sageli vaid seetõttu, et poiss või tüdruk on koolis populaarne, tal on ilusad silmad, või ta laulab koolibändis. Me ei armu selles eas inimesse, sest inimene ei ole sellises vanuses veel välja kujunenud.

Vanuses 16-24 otsime me intiimsust seikluslikkusest. Kuigi me unistame juba püsisuhtest ja tõelisest printsist või printsessist, saame me ka väga hästi aru, et tegelikult on elu veel ees. Me armume küll, aga me ei eelda, et see oleks veel lõplik. Me ei mõtle veel ühise kodu peale ning ka mitte laste peale. Me armume ikka veel pinnapealselt - tihtilugu inimese välimusse, kuid sageli juba ka sellesse isiksusse, kes on välja kujunemas.

Kui me saame juba 25 aastaseks, hakkame me otsima inimest, kes teeks meid õnnelikuks. Me tunneme, et aeg on küps astuda oma elus järgmisse faasi, ja hakata looma midagi püsivat. Üha enam otsime me tõelist armastust - mitte enam seiklust ja ainult intiimsust, vaid ikka päris armastust. Seda, mida me oleme kogenud armastusfilmides ja - romaanides.

Ja me leiamegi selle inimese. Me kohtume paljude erinevatega, kuid lõpuks jääb sõelale ainult üks - see õige. Me armume temasse pööraselt, sest tal on ilusad silmad, ta on andekas, tal on lahedad sõbrad, ta on rikas ... Lisaks sellele võib tal muidugi olla veel 101 erinevat omadust, millesse me ära armume. Täiesti pööraselt. Meie jalgealune kaob, me vajume sügavale teise inimese maailma - temast saab meie narkootikum. Me oleme armunud. Ja see armumise tunne täidab kogu meie maailma. Me oleme valmis kõigeks, sõltumata, kas on vaja kolida Austraaliasse, või jätta maha oma senised sõbrad, ja äärmisel juhul ka olemasolev perekond. Me oleme temasse lihtsalt nii pööraselt armunud.

See on intiimne ehk klassikaline armastus, mida me teame filmidest, ning mille järele me kõik januneme.

2. Igapäevane ehk kohustuslik armastus
Oi, intiimne armastus on tõeline tase. Kes on seda kordki elus kogenud, teab millest ma räägin. Igaüks võiks seda kordki oma elus kogeda - see on tõeline narkootikum kõikidele meie meeltele.

Kuid intiimsel armastusel võib olla ka varjukülg. Nii, nagu me armume 13 aastaselt pinnapealselt poisi silmadesse või tema populaarsusesse 7 klassi tüdrukute seas, armume me ka intiimselt 25 aastaselt inimese välistesse või osavalt välja toodud omadustesse. Meil kõikidel on teatud sümpaatia mingit tüüpi inimeste suhtes - üldjuhul saab see tegelikult alguse meie seksuaalsetest eelistustest. Mõnele meeldivad pikad ja blondid, teisele jällegi lühikesed ja brünetid. Ühele naisele meeldivad suurte kätega macho-mehed, keda kõik teised mehed maailmas kardavad, teisele aga luuletajahingega seiklejad. Siin ei ole piire. Nii palju nagu on inimesi, on ka nende eelistusi üksteisele.

Intiimse armastuse kõige nõrgem külg ongi vastase müügitööle allumine - me "ostame ära" ehk armume sellesse, mida partner oskab osavalt meile "müüa". Kui me kohtume uue inimesega, teeme me ju endast kõik, et välja näha paremad kui me tegelikult oleme. Me soovime olla vääriline kaup. Ja seda teeb ka vastaspool - ka tema müüb enda parimaid külgesid, ja suure tõenäosusega lisab mõned "vidinad" ka juurde. Seega, et armumine saaks toimuda, peavad mõlemad pooled olema suurepärased müügimehed ja -naised. See on üksteise vastastikune ärapetmine, mis viib pöörase armumiseni.

Teiselt poolt vaadatuna on "ostja" sageli kauba välisest ilust pimestatud. Kas sa oled ostnud kunagi kasutatud auto, mis hiljem selgus olevat "saast", või poest ostnud midagi ainult seepärast, et see sulle nii meeldis, mitte aga seepärast, et sul seda tõesti vaja oli? Samamoodi on ka intiimse armastusega. Armudes unustame me ära enda tegelikud sisemised "vajadused". Me ostame ning tarbime kaupa lihtsalt kui narkootikumi. Armumine tekitab meis narkouima, mille käigus me ei usu iialgi, et kaubal võivad olla varjatud omadused, mida ma "kaine" peaga ei ostaks.

Seega, kuna intiimne armastus baseerub üliemotsionaalsel armumisel, kus me teeme valikuid vastavalt vastase müügitööle ning iseenda uimastatud tajudele, võib karm argipäev meid ühel hetkel tabada väga ootamatult. Paremal juhul tabab see meid mõne kuu või ühe aasta möödudes. Kuid see võib juhtuda ka aastaid hiljem, kui meil on juba "pimesi ostetud" partneriga lapsed ja perekond. Me avastame alles siis, et me ei ostnud kaupa mitte seetõttu, et me seda tõesti oleksime vajanud, vaid see oli lihtsalt nii hästi pakendatud, ja meie ise olime sel hetkel uimastatud emotsionaalse armumise mõjudest. Kuigi selleks ajaks võib olla esimestest puberteedis toimunud armumistest möödas enam kui 10 aastat, sai meie armastus siin alguse ikkagi pinnapealsusest.

Niisugusel kujul jõuame me teise armastuse liigini, milleks on kohustuslik armastus. Kohustuslik armastus on kõige levinum armastuse viis, mis kasvab aastatega välja intiimsest armastusest.

Kohustuslik armastus tähendab seda, et sa armastad inimest, kellesse sa kunagi sügavalt armusid, kuid ühel hetkel märkad, et omadused, millesse sa kunagi armusid, ei tekita sinus enam seda sama tunnet. See võib juhtuda siis, kui sina oled muutunud, või siis on partner muutunud. Te olete lihtsalt lahku kasvanud.

Seda tüüpi armastus ei ole oma olemuselt halb. Seda võib nautida täpselt samamoodi nagu intiimset armastust, kuid selle armastuse elus hoidmiseks on vaja kasutada teadlikkust. Kui seda mitte kasutada, on tagajärjeks üldjuhul tülid ja arusaamatused, ning lõpuks lahkuminek. Kuna inimesed on muutunud, siis juhul, kui lihtsalt alluda oma emotsioonidele ja impulssidele, tekivad paratamatult lahkarvamused - mis meeldib ühele, ei meeldi teisele; mida üks tahab teha, seda ei taha teine teha; millesse üks usub elus, seda peab teine väheoluliseks. Neid näited saab tuua lõputult.

Mida teha, kui sa oled jõudnud kohustusliku armastuse faasi oma elus?

Ma usun, et sellisel juhul on olemas kaks võimalust - kas muuta suhtes fookust, või vahetada partnerit.

Fookuse muutmine suhtes tähendab, et sa mõistad teadlikul tasandil, mis faasi teie suhe on jõudnud, kuid kuna teil on lapsed, ühine kodu ning ajalugu, otsustate te leida oma suhtest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Näiteks lapsed. Kuigi kõik inimesed otsivad kirglikku intiimset armastust, kogevad armastusfilmides näidatavat armastust vaid umbes 1% paaridest. Vaata enda ümber olevaid paare - kas nad elavad kirglikku ning seiklusrohket elu? Või kulgeb nende suhe (abielu) stabiilselt - justkui on midagi, aga see ikka päris see ei ole, mis seal filmis näidati. Seega, kuna sa mõistad, et tegelikult on sinu partner inimesena täiesti "okei", lihtsalt "armumine" kui emotsioon on lahtunud, ei ole mõtet seda kõike lõhkuda, ja hakata uut armumist otsima. Ka see võib ju ühel päeval lahtuda.

Sellises olukorras oleks eesmärk hoopis leida midagi, mis teid seob, ja mis teile mõlemale huvi pakub. Näiteks lapsed, mõni hobi vms. Kuigi sa mõistad, et see kõik on klassikalises tähenduses kohustuslik ja pealesurutud, teed sa seda seepärast, et sul on kohusetunne oma pere ning laste ees. Jah, kuskil võib olla keegi, kes võiks sind teha jälle ülirõõmsaks ja kellesse sa võiks taas armuda, ei saa sellega väga arvestada, sest ka see oleks intiimne ning pöörane armumine, mille lõppfaas võib olla sama - kohustuslik armastus.

3. Inimese ehk päris armastus
Siiski on olemas veel üks armastuse liik - see on päris armastus. Või siis tegelik armastus.

Miks sa armastad oma lapsi? Kas seepärast, et nad näevad mingit moodi välja, ja et sulle meeldib, kuidas nad käituvad ja räägivad? Ei, sa lihtsalt armastad neid sellisena nagu nad on. Sa armastad päris neid ennast. Nad teevad sulle rõõmu sõltumata tingimustest, ja nad panevad sind hästi tundma.

Miks sa armastad koeri? Kas seepärast, et tal on kollane või pruun karv, ja et ta haugub sulle meeldiva tämbriga? Ei, sa armastad teda sellisena nagu ta on. Sa armastad koera ennast, sest ta paneb sind hästi tundma.

Just sellist päris armastust võime me kogeda ka inimeste suhtes - sa ei armasta teda tema juustevärvi või rahakoti paksuse pärast, vaid sa armastad seda inimest ennast. Just sellisena nagu ta on. Just seepärast, kuidas ta sind ennast tundma paneb.

Kui me armume inimesse intiimselt ja pööraselt, on selleks sageli pinnapealsed põhjused - ta on seksikas, rikas, ilus jms. Kui me aga päriselt inimest armastama hakkame, võib see toimuda täiesti ilma armumise ja tohutu kireta. Sa õpid inimest tundma sellisena nagu ta on, ja sa jälgid, mis tunde see inimene sinus tekitab. Sa jälgid, kas sulle meeldivad tema juures mingid asjad, mida sa oled alati soovinud oma partneri juures näha, või meeldib sulle see tunne, kuidas ta muudab sind täielikuks. Ilma tingimusteta, mille sa tema juures sead, vaid ainult ühel tingimusel - ta paneb sind ennast hästi tundma.

Päris armastuseks võib nimetada ka universaalset armastust kogu maailma suhtes. See on ilma tingimusteta - sa armastad midagi või kedagi sellisena nagu ta on, ja see teeb su enesetunde heaks. Armastamine ise teeb su enesetunde heaks - mitte see, et keegi käitub nii, et sul on hea.

Päris armastuses oleme me vabad - me naudine armastust ennast. Kui me oleme intiimses suhtes, peame me arvestama teise inimese ootustega - me ju lõppkokkuvõttes müüsime end talle maha, ja me peame nüüd latti hoidma. Me ei saa intiimse armastuse juures nautida armastust ennast, vaid me naudime teist inimest ja tema omadusi, millesse me armusime.

Ka kohustuslikus armastuses ei ole me vabad. Me oleme seotud kokkulepete ja kohusetundega, mis aitab seda suhet koos hoida.

Aga päris armastuses oleme me vabad. Me oleme see, kes me oleme - ja me tunneme enda sees armastust. See ei ole seotud nende omadustega, mille keegi meile maha müüs, et end temasse armuma panna, ja see ei ole seotud ka kohustusega, mis on sellest armumisest tekkinud, vaid see on seotud ainult selle tunde endaga. Sa saad seda tunnet kogeda enda sees igal hetkel - see on olemas, ja see teeb su vabaks. See ei tee sind pööraseks nagu armumine, ja see ei tee sind morniks nagu kohustused, vaid vabaks nagu lind, kes lendab, sest ta armastab lendamist ennast. Nii armastad ka sina ühel hetkel armastamist ennast, mille on sulle loonud keegi, kes ei sea sulle tingimusi, nii nagu sina ei sea ka temale.

Pëlqen! 4