marget sõer's blog
Me igatseme tagasi sinna, kus meil hea oli. Aga veel enam sinna, kus saime jagu raskustest...
Vähe on inimesi, kes ei kaota huumorimeelt isegi võidu puhul!
Meie pisikesed pahed on meile huvitavaks kõneaineks, suurtest rääkimine oleks ebaviisakas.
On olemas lihtsaid olukordi, mitte lihtsaid inimesi.
Eelarvamused on inimesele vajalikud, kui ta pole suuteline looma arvamusi.
Kui teil mõtteid ei ole, siis põhimõtted on kindlasti!
Me püüame igati äratada kaasinimeste tähelepanu - kui mitte muudmoodi, siis neile haiget tehes.
Oma vigu tuleb parandada perspektiivitundega: ... et ka edaspidi oleks midagi parandada...
Ära püüa endast nii sügavat jälge jätta, et ise maasse vajud!
…
Kas koos- või abielu toimib ilma voodieluta? Noh nii, et elame koos, paar patsutust õla peale, heal juhul kaks vahekorda aastas (mõlemi sünnipäeval näiteks) ja muud ei midagi. Ei kallistusi, ei suudlusi, ei midagi. No mõnda aega ehk. Kuid kui kaua? Loodus on kord inimese ju nii seadnud, et voodielu käib meie igapäeva elu juurde. Mitte et see iga päev peaks olema, aga no ikkagi. Ma ei räägi siin inimestest, kes on 60+. Ma räägin inimestest, kes on vanuses 30-40-50. Mina isiklikult ei kujuta ette, kuidas see nii on ja kuidas see nii toimida saab. Õhtu. Kaks inimest. Kes on…
Ära anna alla, kui sa tunned, et pead jätkama. Ära pühi pisaraid, kui tunned, et pead nutma. Ära lepi lihtsalt mingi vastusega, kui sa tegelikult tahaks esitada uue küsimuse. Ära ütle, et armastad kedagi, kui tead, et sa pole iial valmis tal minna laskma. Seda seepärast, et armastus peab olema vaba. Ainult vaba armastus saab püsida. Vajadusel pead sa minna laskma. Säästmaks ennast ja säästmaks teist. Ära lepi vähesega, teades, et sa oled parimat väärt.
Kas sa tead kui raske on öelda " Ja , me oleme nüüd sõbrad " kuid tegelt tahan ma lihtsat karjuda , MA ARMASTAN SIND !
Ära ütle kunagi kellelegi,et armastad teda,kui seda tõsiselt ei mõtle.Sest see keegi võtab seda täiesti tõsiselt ja usub sinusse ja sinu armastusse,mida olemas pole.Ja sinu lahkudes meenutab ta veel mitmeid kordi neid ilusaid sõnu sinu huulil ja see murrab ta täielikult.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli...keegi ei näe.
Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea.
Mu huultel on soovid, mida keegi ei kuule.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli..
Armastus...
Kõik, mis paistab väliselt, on petlik,
sest tegelikult ei ole süda nii tugev kui naer,
mis on näol...
Me võime küll naerda,
kuid südames me nutame.
Ja siiski ma armastan sind.
Mõnikord annab elu sulle teise võimaluse. Ainult sellepärast, et sa ei olnud esimesel korral valmis. Kuid kui sa oled selle uue võimaluse saanud, siis oska seda ka kasutada. Ära võta seda nii, et "ah, ma olen nii kõva tegija, ma saan kõike, mida tahan". See on ülbus. Sa ei pea olema ka alandlik, kuid sa peaksid olema tänulik. Ei ole nii, et täna keeran asjad tuksi, kuid mingi aja pärast saan taas andeks. Või õigemini uue võimaluse. Ja siis keeran selle võimaluse tuksi, kuid oodates veidi, saan veel ühe võimaluse. Raamatut võid sa nii lugeda. Loed, puhkad. Loed, puhkad. Mõnda…
Isegi kui suudad andestada, ei unune kibe minevik. Paranenud haav ei kustuta mälestusi. Valu on alati kusagil olemas. Mälestused niisamuti. Kuid mineviku valu saab muuta tuleviku lootuseks. Mitte kibestumiseks, nagu tihti juhtub. Kui keegi räägib sulle oma minevikust, siis ära mõista teda kohe hukka. Nii lihtne on näpuga näidata. Süüdistada. Olla üe. Kuid kas vahel ei peaks veidi seedima seda, mida kuulsid? Andma ajale veidi aega ja siis ehk mõistad, et asjad ei olnud ikka päris nii nagu sa esiti aru said? Või õigemini, tahtsid aru saada. Kõigil meil on oma pagas minevikust, mida kaasas kanname. Ennem, kui teisele näpuga…
Keegi pole siia ilma sündind surema, kuigi ometi hetkel kui kõik näib kasvavat üle pea ja häid uudiseid pole meile, sest kõik läheb vaid allamäge, on meil tunne, et enam me tõusta ei jõua. Öeldakse, et maaslamajaid näkku ei lööda, kuid meid lüüakse. Ning lõpuks jääme imestades mõtlema, mis mõte sellel kõigel on? Me hakkame mõtisklema, miks me üldse elame, meie ei saa peatada liivakella ajavoolu ja ühel päeval lähme kõik sinna, kust saab vikerkaar alguse. Mis mõte elul üldse on, miks me elame?
Loomad elavad vaid sigimiseks. Neil on üks kindel siht ja nad rühivad sinna. Meiegi oleme loomad, aga…
Ühel hommikul Sa lihtsalt ei ärka hommikusöögiks üles vaid kõnnid mööda tunnelit ereda valguse poole ... vaevalt, et Sulle siis meenub teenitud raha, aktsiaportfelli suurus või Sinu uus auto ... siis tulevad Sulle silme ette Sinu kõige kallimad inimesed ja eredamad hetked, nii et mõtle hoolega järele mis on siin elus kõige tähtsam.