Sa mu rõõmutooja ingel,

kergem hakkab kohe hingel.

Sullegi ma soovin soojust,

et Su sära eal ei loojuks.

Kannaksid sind hellalt tiivad,

need meid jõulumaale viivad.

Jõuluvana kingisaanis,

kõik on täpselt paigas plaanis.

Kauneid kinke, rõõmsaid nalju,

laste kilkeid hästi palju.

Ja et Jõuluvana helde,

jagaks lahkelt õnnekilde.

/Olav Hänilane/

KAUNIST ADVENDIAEGA KÕIGILE!

Kevadtuultes sünge taevas,

tuul vihmapiisku lennutab.

Kalur võrke tõmbab laevas,

kalasaak tööd innustab.

Räimed, kilud, lestad, lõhe,

võrgutatud saavad pea.

Müügiletti läevad kohe,

värske kala ülihea.

/Olav Hänilane/

Oled üks roos, kes õitseb mu aias,

suviselt päikest ja armastust täis.

Nagu ka mesilind minagi maias,

vahel su armastust maitsemas käind.

Naudin su lõhna ja värvide sära,

kaunis buketis on meeldiv aroom.

Tahaks,et iial ei närtsiks sa ära,

säravais värvides õitseks su kroon.

Roosina olles ka õrnusi vajad,

okkad nii teravad lükka Sa eest.

Ehk siis ka õnneni avatud rajad,

mahlase õiena avaned seest.

Kevade ootuses mahlased kased,

armastus tunnetes pakatab rind.

Päikese kiirtel end paitada lased,

rõõmsana tore on näha siis sind.

Säravaks muutunud põsed ja pale,

kaunilt on laulmas su akna peal lind.

Sportlikult liikudes kaunis ja sale,

liugled kui liblikas kõrge su hind.

Kevade säras kõik õide siis puhkeb,

aroomid on õhus ja haljendav aas.

Lindude laulust siis süda mul tuikleb,

kevad me maale on saabunud taas.

/O.Hänilane/

Kaunist kevadet!

Kõik sõprusest saab alguse,
ka päike annab valguse.
Kui hinges meel lööb särama,
siis õnn sul avab värava.

Ka süda kiiremalt siis lööb

ja lühikeseks jäävad ööd.

Sa tihti ise ka ei näe,

kui juba sõbral andnud käe.

Koos kergem on ka elutee,

rõõm hoiab eemal silmavee.

Ei raskest teest te väsi,

kui kõrval sõbra käsi.

/O.Hänilane/

Kauneist sõnadest saab luule,

see toob naeratuse suule.

Head sõbrapäeva kõigile!

Skleroos

Vaadates peeglisse tunnen sind ära,

tundub,et olen sind kusagil näind

Silmi sul vaatan ,neis helkiv on sära,

juustes on midagi kaduma läind.

Meenutan aegu kus võisin sind näha,

sõprade keskel ehk oldud on koos.

Meenub siis lõpuks,see tõesti teeb viha,

ka vanadust veetma pean sinuga koos.

/O.Hänilane/

Seda rikkust, mis aastates kogund,

suureks pagasiks sulle on saand.

Vaikselt seda ka rõõmuga jagand

ja ta sugugi väikseks ei jäänd.

Andes lahkelt sa seda, mis üle,

tuues rõõmu nii paljudel meist.

Ehk ka võimalust rohkem ei tule,

rõõmu tuues ja aidates teist.

Sõbra käsi, mis tugev ja helde,

abi vajajal andes kord toe.

Ja neid õnnega jagatud kilde,

andes südamest helgest, mis soe.

/Olav Hänilane/

HEAD SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!

KAUNEID LUULEELAMUSI KA MINU RAAMATUGA

“ÄRA NUTA LILLEKAPSAS HOMME SÖÖB SIND HOBUNE”

Linnades on jälle heitlus,

valimiste spartavõitlus.

Pori lendab,vesi keeb,

kes on võitja teiste ees.

Reklaamid jälle täis debatte,

kõrgel hoiavad nad latte.

Kandidaadid kõik on head,

konkurentidel vaid vead.

Telkus istuvad kõik reas,

nimetavad teisi seaks.

Kärssa ruigel nühivad,

teiste järel nuhivad.

Tule nüüd ja vali mind,

mina olen kaunim lind.

Kaunimad mul täna suled,

värvilised tiivus tuuled.

Konngi istub mätta otsas,

kandidaadina ta sees.

Krooksub valjult muda sees,

tahab olla teistest ees.

Palun sind ja meelitan,

sosistades keelitan.

Valimistel kõrge hind,

kui ei põlga,vali mind.

/O.Hänilane/

Hinged on liikvel ehk kusagil õhus,
liblikaid lendlemas tunned sa kõhus.
Säravais värvides palju on neid,
olles su kõrval nad näitavad teid.

Küünalde säras on helkivad teed,

kasteses rohus ka säramas need.

Hingedepäeval leek valgustab teid,

leinavas kurbuses õnnistab neid.

/O.Hänilane/

Jõuluaeg on ootel imet,

ootuses, et õnne toob.

Tundedki on võtmas ilmet,

salamõtteidki meis koob.

Lastel sussid aknalaual,

hinges peidus salasoov.

Ega möödugi siis kaua,

rõõmuhõikeid majja toob.

Päkapikk nii vaikselt käinud,

kardin tuulest kiikunud.

Pole keegi teda näinud,

suss vaid paigalt liikunud.

Kellel komme pilland sussi,

kellel mänguasi uus.

Rõõmu, kilkeid, lastel lusti,

kõigil tänusõnad suus.

Kuuselõhnas soe on tuba,

rõõmsas tujus kõigil lust.

Kas on tõesti kuulda juba,

paotamas on keegi ust.

Kõik on ootel, väljas pime,

süda kripeldamas sees.

Nii siis ikka, juhtub ime,

sisse astub jõulumees.