myralda's blog

Ära kõnni mu ees,
ma ei pruugi ees astuda.
Ära kõnni mu taga,
ma ei pruugi ees astuda.
Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt sõber!! sõprus

Armastus teeb imet ja teeb armastajate silmad pimetaks.
hiilgab nagu kevatine täiskuu
ja särab nagu suvine päike !
Armastuse embuses on hea olla,
millest kerkib kõhuke väike.
Paisub see kõhuke suureks palliks
ja lõpuks saad tunda seda õiget
armastust kes naeratab ja koogutab särasilmi
sinule vastu see imeline lapsike väike ;-)

Ootus sai otsa
ja valu läks üle,
nüüd ta siis ongi
juba teil süles.
Tüdrutirts nöpsnina,
varbad kui herned,
soovime sulle oleksid terve.
Emmele-issile õnne
ja uusi väikeseid põnne!

Igaühel on elu, on see lühike või pikk!
Igaühel elul on kavatsus sügav!
Igaühel sõbrusel on õigus!
Sinul on õigus!

Igaü elu on tähtis, see Looja lubab!
Igaü Sõbrus on tähtis!
Igaü leidab Sõber!
Sinul on õigus!

Kui tuul tasa sinu aken silitab,
see Sõberilt ainult tervitused toob!
Ära pühib pisarad,
Sinul on õgus!

S. Suvi Aino

Kui kõneled lapsega,

laskud tema juurde alla

peaaegu põlvitajaks.

Teen samuti ja niimoodi madalas

kohtume äraunustatud ajas.

See on maaustavus,

mida tunnevad lapsed sääl all,

See on maaustavus,

mida tunnevad põlvitajad.

Kasva suureks, laps,

ära unusta aega,

mil kõndisid madalas!

Hando Runnel

Mõistatused. Tallinn, 2000, lk. 62

On üksainus asi,
 mis paneb kõik särama.
See on mõte millestki,
mis võib olla juba
järgmise nurga taga.
 
-----------
Ei ole lootusetuid olukordi,
on vaid inimesed,kes on
iseenda suhtes lootuse kaotanud,

Ukse kõrval kasvis muldas
veike männivõsuke,
ema jalgil rõõmsalt mängis
lilledega lapsuke.


"Ema, kui ma suureks saanud,
armas ema, küll siis nääd,
kuida muret so eest kannan,
kui sa vanaks, halliks jääd!"


Hoian sind siis, nagu oleks
sina sinililleke
meie aedas," mõnda aega
rääkis laps veel edasi. -


Lausumata ema mõttes
lapse sõna kuulatab:
mis siis nõnda silmaveeni
emasüdant liigutab?


Aastad tulevad ja lähvad,
võsuke puuks pikendab -
nuttes nüüd ta vilus peiu
najal neiu toetab:


Kelle eest ta ükskord hellast'
muret tahtis pidada -
lillede all surnuaedas
ammu hauas hingab ta! -

Põllu vahel läksin ma
lõo laulul kõndima:
hallipeaga põllumees
seemet viskas vao sees.


"Toogu õnne," hüüdsin ma,
"mis jo nõdra käega
vanadus on viskanud,
hallid juuksed külvanud!"


Tõe näol kostis ta:
"Laulu õnn ei avita!
Rukkililled hüüab ta
maa seest, põldu rikkuma!"


"Sõber, ei mo kannel ka
lilli enam õitseta,
kui so rukist ehitab,
lapselaps sull' pärjaks toob!"

Kodu

eelmine · järgmine

Meil ajaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvine
mei' lapsed jooksime.


Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.


Küll üle aja tahtsin siis
ta kombel vaadata:
"Laps, oota," kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema!"


Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

Lydia Koidula

Ole alati see, keda oodatakse,
kelle seltsis on külmaga soe,
kelle jaoks pole miski raske,
kelle käsi on alati toeks!