TIIU-57's blog
Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kes sa
oled,
vaid seepärast, kes mina sinu seltsis olen.
Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kuhu
sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina sinuga jõudnud olen.
Ma armastan sind seepärast,
et sa oled teinud rohkem kui mistahes õpetus,
et mind paremaks muuta,
ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus,
et mind õnnelikuks muuta.
Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta,
ainsagi sõnata, ainsagi viipeta.
Sa oled teinud seda, olles sina ise.
Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki...
Head Sõbrapäeva!
| Annan sulle kaasa oma õnnistuse, sinu teed olgu seiklustest tulvil. Annan sulle kaasa oma armastuse, et oma eesmärgid kuhjaga pälvid. Sinu tegusid kroonigu edu, sinu mõtteid ehtigu rõõm. Tulgu sul tõepoolest elu mis on väekas kui tulelõõm... Kui soovid? Kui ei, panen ette. Olgu muudmoodi hea. Sel juhul ise pead võtma kätte ja ise rajad sisse tallama pead. Võta vitsad ja vooli sillad, võta peod ja silita maad sulge parimais soovides silmad ja loo seda, mida armastad... |
Ses tänavate rahutuimas rütmis
maa hingas merd ja suvi oli surnud.
Veel sirutasid vete kohal tiibu,
su silmadesse sügis oli tulnud.
Jalg vahtralehevikerkaares hullas
ja pilgul sinu silmi püüda andis.
Kui leidsin nad, siis tundsin, kuidas keegi
üht tiivapaari kaugustesse kandis…
Jäid maa, mis hingas merd, ja surnud suvi,
tonn lehevikerkaare koltund kulda
ja paigas, kust sind sügisesse saatsin,
üks pisar suudles lõhenevat mulda. 
On alati ju taevast kukkund tähti,
mis täitnud soovid vaid mõnel üksikul,
on sel siis tähtsust kui ärkad hommikul
ning tead, et soove langemas taas nähti.
Kuid siiski, siiski otsid öisest taevast
seda kiiret taeva õnnekullerit,
mis tooks lõpuks Sulle rõõmusõnumit
ja meil’ veelkord annaks lootust, armastust.
Aeg, miks alati Sa oled nõnda karm
ja liigud niivõrd kiirelt edasi –
jäänud südamesse Sinust valuarm.
Ei ma siiski soovi aega tagasi,
peitub ikka uues tema ilu sarm
ning lootus Sinust ju elab sedasi...
kui mälestus, et oli alles talv
maa päiksekiiri ahnelt kinni püüab
et peagi poleks enam kuluhall
taas lumelilled ärkamas on mullast
ja niitudel on kevadvete tulv
see aeg mul alati on kallim kullast
kui kõrgemaks taas kerkib taevavõlv
nüüd südagi saab vabaks talve painest
veel ihkab kõike mida leida ilusat
ning meelde tuletab, et olen naine
kes tahaks olla õnnelik siinsamas ja just praegu...
Naine on kui päikseloojang,
millelt silmi ei saa ära.
Ta on ihaldusväärseim lilleõis, mis avanedes
annab maailmale oma ilu ja sära.
Naine on kui pulbitsev tulemägi,
mille leek valguskiiri laiali kannab.
Õnnepisaratest sätendava vikerkaare
õrna käega südamest välja annab.
Naine on kui saladuslik saar
hingevärvide imelises süles.
Vaid armastuse siiras tuli
aitab leida teed temani üles...
On hea, on hea, on nii imeliselt hea.
Miks hõiskab hing - ma isegi ei tea.
Kõik mured pagendand on päeva selgus
ja südames on Päikse enda helgus.
las lendab sajand see! Ka teine! Kolmas!
Ma praegu õnnelik. Ja kõik on korras.
Võib-olla homme kuskil nurga taga
ma nutan oma tänast kergust taga,
kuid see ei loe, sest praegu - las kõik tulla.
mu rõõm on nõnda suur, et võiksin surra.
Või armastada - ükskõik, keda teist.
Või andestada - kolmandale meist.
Või... ah, ei tea, ei tea, ei tea -
on hea, on hea, nii imeliselt hea...