veel mõni üksik lumelaik sind hüüab
kui mälestus, et oli alles talv
maa päiksekiiri ahnelt kinni püüab
et peagi poleks enam kuluhall

taas lumelilled ärkamas on mullast
ja niitudel on kevadvete tulv
see aeg mul alati on kallim kullast
kui kõrgemaks taas kerkib taevavõlv

nüüd südagi saab vabaks talve painest
veel ihkab kõike mida leida ilusat
ning meelde tuletab, et olen naine
kes tahaks olla õnnelik siinsamas ja just praegu...