tups's blog
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
T-Tõsine,Tore A-armas,ahvatlevN-NaeratavE-enesekindelL-Lahk
kurbuses kasvanud ootuspiinajana südant mul vaevastaas on minus tekkinud lootusnäha päikest pilvises taevas
Kui mind ükskord enam siin pole...
Kui mind ükskord enam ei tule...
Ei näe sa mu nime ekraanil
Ei kuule mu häält sulle vastamas
Kui valid mu numbri
Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud
Ja silmad mis sealt vastu vaatavad
On kauged ja võõrad
Kui hüüad mu nime
Ja sellele ei reageeri keegi
Kui püüad meenutada möödunud tutvust
Inimest kellele olid sa nii tähtis
Nii vajalik
Nii kallis
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd
Siis tea -
Mind enam siin pole
Olen läinud
Olen läinud siit kaugele ära
Kuhugi kus mul nüüd hea
Kuhugi kus pole seda valu
Pole igatsust
Sest sina ei tule sinna niipea veel järele...
Kuhugi kus on palju minusuguseid
Kes taga nutavad sinusuguseid
Olen läinud...
Lihtsalt...
Ära...
Kaugusesse vaadates, näen vaid tühjust.
Tundub et kõik on kaotanud oma mõtte ja väärtuse.
Kõik tundub olevat kadunud,
tundub et kõik hakkab lihtsalt lõppema.
Tunnen vaid jäist tuult,
mis kriibib nägu valusalt.
Pisar mis voolab mööda põske,
see on hüvastijätuks!
NB JA KUNAGI SEE JUHTUB