Ditar

Lugesin mõni aasta tagasi raamatut „Miks me armastame?“, kus seletas väga hästi ära meie sees toimuvad keemilised reaktsioonid, mis tekivad, kui me armume. Raamat seletas ka väga hästi, kuhu armastus kaob. Kui tekib harjumus, siis keha lihtsalt enam ei tooda neid hormoone, mida ta tootis armumisperioodi jooksul.

llll

Iga inimene vajab hetki, millal olla täiesti üksi. Rahus ja vaikuses nautida iseenda seltskonda ja mõelda omi mõtteid. Samuti ka mina. Aga siiski vajan kedagi, kellega koos jagada neid hetki, mida iseloomustab rõõm ja õnn. Vajan inimest, keda armastada ja kellega jagada oma elu.

Kas oled mõelnud, et kui mõnus võib vahel olla üks kallistus? Kui armsam tuleb ja paneb käed sinu ümber ja lihtsalt embab sind. Selle hetke jaoks pole vaja sõnu, see on asi, mida saab tunnetada. Sellel hetkel mõistame, et meid on vaja kellelegi, meie olemasolu läheb korda ja meist hoolitakse. See annab elujõudu ja tahet…

Kõige vaiksem päev peaks täna olema, aga võta näpust. Elu nagu telefonikeskjaamas ja tunnete keeristormis. Kust alustada, ei teagi täpselt. Peaks rääkima teile, mu tundmatud lugejad. Mõnesid ma aiman, teisi ma kardan ja kolmandas…. kes kurat neid teab.

Ausus on selline keeruline asi, mis vahel on kasuks ja vahel kahjuks, kuid kuna miski on seda keegi ei tea. Kas olla aus ja öelda või vaadata kõrval ja loota ja olla seal kus vaja ja mitte tegutseda.

Liigne ausus ja otsekohesus võib nad ära hirmutaja ja põgenema panna. Kuid samas jään ise hullu olukorda.

Istun aknalaual, pilku…

Hirm tuleviku ees on paratamatus. Vajalik ja mööda pääsmatu. Me vajame seda, et ei tegutseks uisapäisa. Kuid liigne hirm kammitseks ja muudaks meid äpudeks. Või paneb meid käituma ülbete oinastena. Kaitse kilp enese ees teeb haiget teistele. Ja see omakorda teeb haiget meile.
Hoolimatus on asi, mida ma tahaks natuke rohkem omale.

Hingasin ja mõtlesin. Kaks tegevust mis ei lakka.
Kuidas karjuda enda seest välja see viha ja hirm? Hirm ja viha enese vastu. Teised saavad lihtsalt haiget, mina saan samuti. Kuidas mõista enda peas toimuvat?
Kas nad ei võiks leppida?
Kas need kaks hinge, kes räägivad seal, ei võiks olla ühel meelel?
Ole julge
Kannata veidi veel
Spontaansust
Planeeri

Tere sõber, mina olen siin pool ekraani ja kirjutan sulle, just ainult sulle, enda elust ja tegemistest. Alustuseks peaks rääkima endast ning alles siis liikuma tegemiste ja elu juurde.
„Mina olen inimene!“ nii alustan tavaliselt enda tutvustamist. „Inimeseloom…“
See kord alustaks teisiti, kuid kuidas, ma tõesti ei tea. Hm, vanust on mul juba liiga palju, varsti terendab 25. eluaasta. Põrr, külmavärinaid ja muud ebameeldivusi tekitav number.
Käin koolis, teen teatrit ja noorte tv-d, kuidagi nende vahele surun ka oma eraelu ja vanemad.
Nüüd kiskuski jutt tegemistele ja elule. Sai ühe lausega öeldud kõik mis tarvis. ...

Jooksin sust mööda
Sa naersid maailma üle
Mina jooksin alla

Kuidagi läheb ikka nii, et silmist kaovad mõtted ning lahendused püstitamata probleemidele. Mina olen üks, mõni teine on kaks jne.
Sa küsid.
Vastata oskab igaüks, kes vähegi kuuleb. Mina näen kuidas suu sul liigub, vastamata jääb küsimus. Vastus jääb vaikivate huulte vahele. Keegi teine ei julgenud ja mina ei osanud.
Iroonia.
Sammude sahisev kaja.
Sarkasm kodu tänaval.
Mina jäta sind lumehange nutma. Ma ei lasegi sind nii ligidale, et sul oleks põhjust nutta.
Kevad tuli, kuid hanged jäid.