Ditar
oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama paljuga harjuda,
kullaga võrdselt hinnata vaske...
Vaikida, sosistada...ja karjuda.. ..
eneseks jääda kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista
ja kuulata kõrvalseisjat, kel süda on vaevas
Terasid sõkaldest välja tuulata
maasse juurdudades uskuda taevast
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa,
lüüa saada ja valu tunda
aga ei iialgi alla anda.
Uueks aastaks
kõike head –
kerget jalga,
jommis pead
ja veel palju,palju muud,
ainult mitte mossis suud!
Nõrkadele andku jõudu,
tarkadele mõttesõudu,
vaevlejaile pääsemislootust,
õnnetuile õnneootust,
Igal aastal,
kui süütame küünlad,
me soovime midagi head,
et jätkuks meil õnne ja rõõmu
ja keegi meid sõbraks peab!
Jäätund pisar, mis rõõmust on loodud,
ehtena helgib jõuluööl!
Kallistus kaunim, mis südamest saadud,
Sulle nüüd kingin sõnumi teel!
Ilusaid jõulupühi!
Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel,
paljajalu tuleb.
Süda soe ja särasilmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki,
läbi valge saju.
Igal aastal,
kui süütame küünlad,
me soovime midagi head,
et jätkuks meil õnne ja rõõmu
ja keegi meid sõbraks peab!
Jäätund pisar, mis rõõmust on loodud,
ehtena helgib jõuluööl!
Kallistus kaunim, mis südamest saadud,
Sulle nüüd kingin sõnumi teel!
Ilusat jõulukuud.
Igaüks meist vajab kodusoojust,
südamesse päikest mis ei looju...
Puhtaid mõtteid, millest hing saaks valgust,
kauneid salasoove, uue algust!
| Soovide kaevul ei olegi põhja, kätte sealt ilmaski kõike ei saa. Püüad sealt pärleid - käsi haarab vaid tühja, tõeline aare jääb leidmata.. | |
|
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
... nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduval talvel suurt võimu pole…
Lasen helinal,tuuletiibadel toodud,
enda üle nüüd võimust võtta…
talve järel ,sest nii on ju…
Keset avarat välja seisab üksinda loom,
kelle hinges on palve, on tühine soov:
Tahab tormata ellu ta sinuga koos,
olla õnnelik ratsu, olla alati hoos.
mul on kärbsejalg põse peal
või oli see ripsmekarv
on seal enam vahet
olen end jälle täis joonud
ja ei tea kus asun
kärbseid on siin palju
milline neist jala kaotas
kuidas
ei oma mingitki tähtsust
olen kadunud
kas olen üldse kuhugi läinud?
miks kuhu millal
ei tea
kas tahangi teada