Lugesin kunagi ühest ajakirjast seda lugu "Kuhu kadus minu elu armastus?" ja see köitis mind niivõrd, et otsustasin ta siia päevikusse teistele lugeda anda. Igal inimesel on oma lugu, kuidas ta on leidnud või kohanud oma elu armastust. See lugu on kellegi oma, mitte minu, aga kellegi teise oma ja see on tõeline. Loodan, et meeldib, sest mulle meeldib kohutavalt. Head lugemist!;))

Meil oli sõbrannaga juba pikka aega plaan minna suvel koos reisima. Paljudel kordadel tuli midagi vahele, kuid sel suvel sobisid korraga kõik asjad.

Ostsime lihtsalt lennukipiletid ning võtsime seljakotid ja läksime omal käel imelise Iirimaaga tutvuma.

Reisisime autostopiga mööda Iirimaad ringi ja peatusime võimalikult odavates motellides. Paaril korral õnnestus meil sõbraliku autojuhi pool ööbida või siis ka lageda taeva all.

Kui umbes pool reisiajast oli veel ees, peatusime ühes väikeses linnas. Olime suutnud raha kokku hoida, et lubada endale seekord kohalikku bed and breakfest-motellikest rohkem kui ühe päeva. Loodus oli ju kaunis küll, aga meiesugused tipsid vajasid vahepeal ka kultuurseid elamusi. Esimeseks kultuurseks elamuseks pidi saama kohalik pubi.

Enne uksest väljumist vaatasin end veel peeglist üle. Päike oli meid sellel reisil pea kogu aeg saatnud. Nahk oli kuldpruun ning juuksed heledaks pleekinud. Samuti oli kadunud mõned kilod. Ma pole kunagi eriti kopsakas olnud, kuid kahenädalane liikumine värskes õhus oli mulle eriti hästi mõjunud.

Kandsin lühikest suvist seelikut ning valgeid botaseid. Valge T-särgi, mis toonitas mu päevitust, olin ostnud samal päeval turult olematu raha eest. Kerge meik ja lahtised poolde selga ulatuvad juuksed... Tunnistasin endale, et pole kunagi nii väheste vahenditega nii hea välja näinud. Sõbranna kandis samasugust pluusi ning heledaid teksaseid. Pubis oli kõvasti rahvast. Vaatasime vaba kohta otsides ringi. Seda polnud. Liikusime vaikselt baari poole ning jäime ühe rokkari välimusega mehe taha seisma.

“Stiina, kuule, jummala kompu mees on meie ees!” mainis sõbranna ning jätkas:”Täpselt sinu maitse. Natuke karvane ja tahumatu.”

Märkasin mehe pruune silmi ja olin sõbrannaga nõus. “Sul on õigus! Sellise võtaks küll täna õhtul magustoiduks! Ma ei saa aru, miks meil kodus selliseid pole...”

“Huvitav, kas mul lubatakse ta endaga koju kaasa võtta ja temaga natuke mängida?” mainisin kutile oma parimat naeratust näidates ning silma tehes, lootes, et ta ei saa minust sõnagi aru.

Kutt keeras end meie poole ning ütles selges eesti keeles, et vaevalt siinsed seadused lubavad kedagi lihtsalt ära kasutada.

Ma jäin tummaks. Kutt rääkis puhast eesti keelt! See pole võimalik! Sa viibid kuskil karukaheksas ja sa satud kõige kompuma mehe otsa ever, teed oma margi tema ees täis ning tuleb välja, et ta on sellest ka sõna-sõnalt aru saanud. Kahju. Tõsiselt kahju.

“Teie oletegi siis need eesti neiud, kes hommikul linna jõudsid, kes autostopiga mööda Iirimaad reisivad!” mainis kutt muiates.

“Oota, misasja... Kuidas sa seda tead?” olime hämmingus.

“No vaadake, see mees, kes teid siia tõi, on mu hea sõber. Ta rääkis mulle, et oli kaks mu kodumaalast siia toonud ja päris kenakesed veel pealegi. Kuigi siis olite olnud natuke tolmused.”

Meenutus sellest, kuidas me hommikul välja nägime, ei olnud just meeldiv. Olime praktiliselt öö otsa kõndinud ning alles hommiku eel auto peale saanud.

Kutt sirutas käe välja ning lausus:

“Janek.”

“Väga meeldiv-Maarika,” tutvustas ennast mu sõbranna.

Mina aga vaatasin kutile otsa nagu kummitusele. Muidugi! Need silmad! Tundsin, kuidas minu silmad muutusid niiskeks. Keerasin selja ning püüdsin pisaraid tagasi hoida. See kohtumine oli ootamatu.

Kui ma oli 15, olin ma kohtunud ühe noormehega. Teda esimest korda nähes olid mu silmad pisarais ning ta vaatas mind kui kummitust. Me seisime ühel suveüritusel keset rahvamassi ja vaatasime teineteist. Me lihtsalt seisime seal. Meie maailm seisis sel hetkel paigal. Me nägime ainult teineteist. Ta astus minu juurde ning pühkis mu pisaraid. Siis tutvustas ta ennast mulle täpselt samamoodi nagu praegu, öeldes lihtsalt oma nime.

Ülejäänud õhtu ning öö olid meie päralt. Me jalutasime enamasti vaikides või seisime ja vaatasime teineteisele otsa. Hommik leidis meid pargipingil istumas. Mina tema süles, et sooja saada ning tema suured ja tugevad käed ümber minu. Ja siis pidi ta minema. Saatsin ta bussi peale ning temast lahkumine oli kõige raskem asi maailmas.

Kui ta oli ära sõitnud, avastasin, et ma ei tea tema telefoni ega aadressi. Ma ei teadnud tema perekonnanimegi. Olin valmis bussile järele sõitma ja ta kas või maailma lõpust üles otsima. Sedasi õnnetult kodu poole jalutades õnnestus mul auto alla jääda. Õnneks mitte väga raskelt, aga mul tuli siiski mõned nädalad haiglas veeta. Palatikaaslased pidasid mind napakaks, sest enamiku sealveedetud ajast ma nutsin. Mul oli nii kahju iseendast ja sellest, et tõenäoliselt ma ei näe Janekit enam kunagi.

Ema muretses mu pärast ning saatis mind psühholoogi juurde kohe, kui olin haiglast välja saanud. Kõik täiskasvanud mu ümber rääkisid, et see läheb mööda ja nad kõik on kunagi sedasi armunud olnud. Mina aga olin kindel, et tema on mees, kes on mulle loodud. Ma ei tea, miks mul selline tunne oli.

Mõned kuud hiljem sügisesel koolivaheajal oli meie sõpruskond kutsutud mu klassivenna suvilasse sünnipäevale, kuhu pidi tulema rahvas üle kogu Eesti. Pealinna tüdrukutena naersime, et saame koos maakatega pidutseda; lõime Maarikaga end eriti üles.

Uskumatul kombel selgus, et üks külalistest on Janek. Kogu nädalavahetuse veetsime vaid kahekesi. Istusime ja vaatasime teineteisele silma ning hoidsime käest. Või siis käisime jalutamas ja unustasime ennast tundideks mõnda varjulisse kohta suudlema. Ööd veetsime teineteise kaisus une ja ärkveloleku piirimail. Me ei tahtnud kaotada mitte ühtegi hetke ajast, mis saime koos olla. Me ei rääkinud kunagi tulevikust ega oma tunnetest. Me lihtsalt olime koos ja see tundus nii õige olevat. Me ei rääkinudki eriti. Sain siiski teada, kus ta elab ning tema telefoninumber sööbis mu mällu kohe, kui seda kuulsin.

Tegelikult oli meie seis lootusetu. Me elasime teine teises Eesti otsas ning olime alles lapsed-mina 15 ja tema 17. Samas oleksin olnud valmis põgenema koos temaga maailma otsa.

Ta sõitis koos minuga Tallinna, et mind koju saata. Kuna mu vanemaid polnud kodus, jäi ta veel üheks ööks minuga. Olin valmis ennast sel ööl temale andma, kuid eelnevad magamata ööd tegid oma töö ning me ärkasime hommikul alles siis, kui mu vanemad koju jõudsid.

Ema vaatas mulle ukse vahelt küsivalt otsa ning ma raputasin talle vastuseks pead: midagi ei juhtunud. Ema noogutas ning sulges ukse. Isa avas ukse uuesti, vaatas mulle ja Janekile otsa ning lahkus ust sulgemata.

Istusime mu voodil nii kaugel teineteisest, kui see vähegi võimalik oli. Vaatasin ta pruunidesse silmadesse, mis olid naelutatud minu omadesse, ning tundsin, et ma saan olla täiuslik ainult koos temaga.

Õhtu saabudes käis ema vaikselt uurimas, et kas noormehel poleks aeg koju minna.

Ema viis Janeki bussijaama ning jäi parkimisplatsile autosse ootama. Janek hoidis mind, kuni bussijuht ütles, et ta peab nüüd tõesti minema hakkama.

Lahkumine oli sel hetkel maailma raskeim asi minu jaoks. Nutsin kogu kodutee ning öö takkaotsa. Isa pahandas minuga ning käskis õppimisele ja kooli lõpetamisele mõelda, ema püüdis mind lohutada.

Järgmisel hommikul tõi sõbranna Maarika mulle pildid minust ja Janekist, mis ta suvilas teinud oli. Ta kallistas mind kõvasti ning ma sain lõpuks ometi kellelegi rääkida, mida ma tundsin. Me nutsime kahekesi minu pärast.

Ma kirjutasin Janekile ja püüdsin talle helistada, kuid ei saanud teda kordagi kätte. Samuti ei vastanud ta mu kirjadele. Püüdsin oma klassivenna kaudu temast midagi teada saada, aga ta vastas, et ka tema ei tea Janekist midagi.

Möödus aasta. Aasta, mille jooksul ei möödunud ühtegi päeva, mille jooksul ma poleks tema pilte vaadanud või tema peale mõelnud. Kirjutasin oma päevikusse talle kirju, mida ära ei saatnud. Ema rääkis mulle sageli, et ehk ei taha ta minuga kohtuda. Mulle räägiti, kui lootusetu see suhe oleks ning et ma pean oma tulevikule mõtlema. Oli aasta lõpp ning me plaanisime Maarikaga minna kesklinna aastavahetust vastu võtma.

Seal nägin ma Janekit ühes seltskonnas. Ta oli koos ühe tüdrukuga, kes näitas iga oma keharakuga välja, et see poiss kuulub talle. Ju selleks oli mõjuv põhjus.

Mu maailm kukkus kokku. Korraga märkas Janek mind ning vaatas mulle silma. See hetk kestis terve igaviku. Temaga kaasas olnud tüdruk märkas seda ning haaras poisi kaelast, et teda suudelda. Keerasin selja, haarasin Maarikal käest ning ütlesin, et lähme koju. Kuulsin Janekit ennast hüüdvat, kuid ei vaadanud enam tagasi. Jooksime bussi peale ning sõitsime Maarika juurde. Ma ei tea, mida ma oleksin ilma temata teinud. Ta lohutas mind ning nuttis koos minuga hommikuni.

Koju jõudes rebisin Janeki pildid väikesteks tükkideks ning lasin need vetsust alla, sama juhtus päevikuga, mida olin pidanud. Järgmisel hetkel ma muidugi kahetsesin, kuid tegu oli tehtud.

Püüdsin teda unustada pidutsedes ja poisse vahetades. Ükski neist polnud tema ega suutnud mu tundeid tema vastu kuidagi muuta.

NB! See pole veel lõpp, kui trükitud, lisan kohe uue osa...

Pëlqen! 11