Ma ei tea, kaua me seal sedasi seisime, kui Maarika mind eemalt kutsus. Surusin end korraks veel mehe vastu ning keerasin end sõbranna poole.

„Kullake, on sinuga kõik OK?“ uuris ta.

„Jah. On küll. Miks sa sellist asja küsid?“

„Su ema helistas mulle. Ta oli peaaegu et hüsteerikas!“

„Minu ema... mhmh... Ma vist vihkan teda hetkel üle kõige maailmas.“

„Issand!“ ehmus Maarika.

„Mis juhtus?“

„Ta helistas ja alguses küsis, et kuidas meil läheb ja et ta ei saa sind kätte ja et ta nägi halba und- ja tahtis teada, kas sinuga on kõik korras. Ja siis küsis, et kus me oleme täpsemalt ja ma rääkisin talle, kus me oleme. Ja siis hakkas ta mind süüdistama, et ma ei vaata sinu järele ja mis sõbranna ma olen ja ühesõnaga ajas mingit segast. Rääkis, et minu pärast me siia Iirimaale tulime ja nüüd olen ma süüdi, et nad su kaotasid. Ma ei saanud suurt midagi aru.“

Selgitasin talle lühidalt, mida just olime teada saanud.

„Appi... See pole võimalik! Ma arvan, et ma tean, kust nad sellest kõigest kuulsid ja Janeki vanemate telefoninumbri teada said... Su vanemad uurisid minu ema käest, et kelle juures me sünnipäeval käisime ja siis helistasid vist Kaido vanematele ja said sealt Janeki kohta teada. Kaido mainis midagi vist kunagi, aga ma ei pidanud seda tähtsaks.“

Kinnitasin sõbrannale, et tema ei pea ennast halvasti tundma. Tema pole midagi valesti teinud ja eks ta peaks ju minu vanemaid juba tundma.

„Huhh, siin on päris jahe! Me peaksime sisse minema!“ tegi ta ettepaneku.

„Me tuleme kohe järele,“ ütles Janek ning võttis uuesti mu ümbert kinni. „Me peame rääkima!“

„Tõenäoliselt küll, jah.“

„Aga homme. Täna lähme tagasi pidutsema!“

Naeratasin talle vastuseks ning ühinesime teistega.

Hommikune päike leidis meid minu motellitoast teineteise kaisus magamast. Tundsin ärgates, kuidas ta mu juuksesalguga mängis. Ta oli seda teinud juba siis, kunagi ammu. Kõik ülejäänud hommikud minu elus peaksid sellised olema. Nautisin seda tunnet.

Veetsime ennelõunase aja lihtsalt teineteise seltskonda nautides. Tundus, et ka tema ei taha millestki tõsisest rääkida. Kolmekesi ühes väikeses kohvikus lõunat süües ja ilusat ilma nautides ning lobisedes tundus kõik nii ilus olevat.

Otsustasime Maarika motelli saata ja siis ootas meid seni edasi lükatud vestlus ees.

Motelli juures aga ootas meid juba üllatus. Minu ja Janeki vanemad olid Eestist kohale sõitnud ning ootasid meid. Jäime kolmekesi jahmunult seisma. Vaatasin kordamööda sõbrannale ja mehele otsa ning hakkasime korraga naerma.

„Stiina, me peame rääkima. Sa ei tea Janekist kõike! Me tahame, et sa tuleksid meiega kohe Eestisse tagasi,“ ütles mu isa nii, nagu ta seda kogu elu teinud oli. Ta ei sallinud vasturääkimist.

„Tere, isa. Mul on hea meel, et sa mu pärast muretsed. Ma tõesti ei tea Janekist kõike ja mulle tundub, et osalt oled sina selles süüdi. Teie kõik olete selles süüdi. Ma ei tule kuhugi. Ma olen juba päris mitu head aastat täiskasvanu. Seda esiteks – ja teiseks ei kuula ma teie juttu. Janek räägib mulle ise kõike, mis ta rääkida tahab.“

Meie mõlema vanemad üritasid midagi läbisegi rääkima hakata, aga Maarika karjatas, et nad vait oleksid.

„Kas te pole juba piisavalt kahju teinud?! Laske neil nüüd ometi ise oma asjad selgeks rääkida ja saada!!!“

„Stiina, läheme jalutame,“ ütles Janek vaid.

Läksime lähedalolevasse parki ning istusime pingile, nagu kunagi meie esimesel kohtumisel.

„Stiina, kunagi, kui me kohtusime, siis ma ei uskunud, et keegi nii ilus võib minust huvitatud olla. Sa olid maailma kõige ilusam tüdruk minu jaoks sel hetkel. Ja kui sa nutsid seal sedasi, siis ma lihtsalt pidin sind lohutama tulema. Kas sa tahad mulle nüüd rääkida, miks sa nutsid?“

„Ma ei tea, miks ma nutsin. Ma nägin sind ennast vaatamas ja korraga avastasin, et ma nutan. Sa lihtsalt mõjusid mulle sedasi.“

Janek naeratas tahtmatult selle peale.

„Ma unustasin sinuga koos olles kõik muu siin maailmas. Ja kui ma koju sõites avastasin, et ma ei tea sinu numbrit, siis ma lasin juhil bussi kinni pidada ja sõitsin häälega Tallinna tagasi. Lootsin sind veel bussijaamas näha, aga siis sain aru, et see oli nii rumal minust. Pärast sa rääkisid, et olid auto alla jäänud. Ma sõitsin sellest kohast isegi mööda, aga kiirabi oli sind siis juba ära viinud. No ja kell oli palju juba ja ma läksin tädi juurde. Tema oli su klassivenna ema.“

„Sa teadsid, et ma sinna sünnipäevale tulen?“

„Ei teadnud.“

„Mul on hea meel, et me siis uuesti kohtusime.“

„Jah. Ja siis sa ei helistanud ega vastanud telefonile ega kirjutanud ega vastanud mu kirjadele ja see kõik... Ma sain väga haiget. Ma tegin kõik, et sind unustada. Aga sa kummitasid mind mu unenägudes ja ma lihtsalt mõtlesin sinu peale kogu aeg. Lõpuks põgenesin su eest siia. Sest varem ma ikka lootsin, et kohtun sinuga ehk kuskil. Ma tulin isegi ülikooli Tallinna.“

„Ja mina läksin Tartusse.“

„No vot... ja siis ma ühel hetkel otsustasin kooli pooleli jätta ja siia sõita. Siin õnnestus mul see, et ma enam ei mõelnud su peale nii palju. Eile, kui mu sõber rääkis, et tõi kaks tüdrukut Eestist siia, siis ma mõtlesin, et oi, kui tore- saab jälle eesti keeles rääkida. Ja kui ma teid siis enda taga rääkimas kuulsin... see oli nii kuradi lahe! Kui sa nutma hakkasid, meenus mulle see hetk seal suvel, kui ma sind esmakordselt nägin. Aga ma ei tahtnud sellele mõelda... Ja siis, kui sa oma nime ütlesid... siis ma mõtlesin, et see pole võimalik, et see sina oled! Aga sa ei öelnud midagi ja ma arvasin, et sa ikka ei taha minuga mingit tegemist teha. Pealegi on veel üks asi, millepärast ma mõtlesin, et ongi hea. Aga siis ma ei suutnud enam ja ma lihtsalt pidin teada saama, miks sa mind enam näha ei tahtnud.“

„Nojah. Ma mõtlesin umbes sama. Tegelikult ootasin ma mingit vihjet, et äkki oled sa abielus või sul on oma tüdruk või midagi sellist... Sa ei rääkinud sellest midagi. Keegi ei rääkinud. Maarika ka uuris su sõpradelt, aga nad ei öelnud midagi konkreetset.“

Tekkis väike paus. Märkasin, et mees mõtleb pingsalt millegi peale. Ja siis rääkis ta mulle loo sellest, et tal on keegi, kellega ta abielluma pidi. Üks kohalik tüdruk. Tüdruk jäi rasedaks ning nad otsustasid abielluda. Kuid nädal enne pulmi juhtus tüdrukuga õnnetus, teda tulistati tänaval. Politsei ei tea siiani, miks see juhtus. Nad kaotasid lapse ja tüdruk jäi halvatuks.

„Ma ei saa teda niisama lihtsalt maha jätta. Sa pead sellest aru saama.“

„Janek, ma ei paluks sinult kunagi midagi sellist. Mitte kunagi. Me ei tunne ju teineteist peaaegu üldse. Ma olen õnnelik, et ma sinuga uuesti kohtusin.“ Püüdsin neid sõnu öeldes mitte nutta. Kuid ma ei saanud sinna midagi parata, et pisarad uuesti voolama hakkasid.

„Ma pole kunagi näinud kedagi, kes minu pärast nii palju nutaks. Anna mulle andeks. Ja anna mulle andeks, et ma ei rääkinud midagi varem. Ma lihtsalt pidin selle öö ja päeva sinuga koos veetma.“

„Ära vabanda. Mul on hea meel, et kõik on nii, nagu ta on. Me ei tea ju, mis oleks võinud olla.“

„Ma tahaksin sind veel näha, enne kui sa lahkud.“

„Me peame enne ühe asja korda ajama. Meie vanemad. Ma tahan teada, miks nad seda tegid.“

„Mina ka. Ma olen nende peale nii vihane! Isegi kui see oleks praeguseks juba läbi, siis see ei loeks. Ma oleksin olnud väga õnnelik selle aja üle, mis me oleksime saanud koos veeta...“

Me istusime pargis, kuni hakkas hämarduma. Kell oli vähemalt kümme, kui me tagasi motelli juurde jõudsime. Maarikat oli ilmselgelt juba informeeritud Janeki tüdrukust ja tema olukorrast.

„Mul on nii hea meel, et sa lõpuks tagasi oled! Nad ajavad mind hulluks, ma tahaks nad põlema panna! Ma juba sõimasin neid korralikult selle eest, mis nad teile tegid! Me läksime korralikult tülli. Ja mul on kahju, et Janekiga...“ sosistas ta mulle mind kallistades.

„Kullake, sa oled parim! Vabanda meid nüüd, me peame nendega rääkima. Kuigi ma tahaks neid hoopis kägistada!“

Janeki vanemad võtsid samal ajal mehe kallal, et ta oma naisega nii mõtlematult oli käitunud ja päeva koos minuga veetis.

Istusime meie toas ja rääkisime pikalt sellest, mis sel ajal juhtus. Me lõpetasime ühe paiku öösel teadmisega, et meie vanemad lootsid meile parimat. Nad arvasid siiani, et see oli õige tegu.

„Janek, lähme koju! Angelina ootab sind kindlasti juba! Me helistasime talle ja ütlesime, et tulime külla,“ ütles Janeki ema ning tõusis püsti.

„Ma tulen kohe järele. Mul on vaja Stiinaga rääkida.“

„Sul pole temaga enam millestki rääkida. Su naine ootab sind!“ teatas mehe isa konkreetselt. Olin juba aru saanud, et meie vanemad on täpselt ühesugused.

„Kui te kohe vait ei jää ja autosse ootama ei lähe, siis minu pärast magage hotellis- minu koju teil asja pole. Te ei saa vist ikka aru, et te keerasite neljakesi suure jama kokku? Te rikkusite meie elu ära! Kurat võtaks, me armastasime teineteist! Me teeme seda praegugi! Sellest on kümme aastat möödas ja me pole teineteist unustanud!!!“ Janek tõstis esimest korda selle aja jooksul häält.

„Poeg, mõtle oma naise peale!“ käratas ta isa.

„Ma mõtlengi,“ ütles Janek vaikselt. „Aga ma mõtlen ka Stiina peale. Ma olen kogu aeg tema peale mõelnud. Tema mälestuse eest põgenesin ma siia. Ja tema on see, kelle peale mõtlen ma kogu oma ülejäänud elu! Ma tahan temaga hüvasti jätta. Korralikult ja kahekesi. Ja nüüd välja siit kõik ja KOHE!“

Me seisime kahekesi hämaras motellitoas ega teadnud, mida öelda. Janek istus voodiservale ning toetas pea kätele.

„Ma kujutasin tuhandeid kordi ette, kuidas me kohtume. Vahel olin ma su peale vihane ja tahtsin sulle haiget teha. Teinekord jälle arvasin, et pean sind mõnelt teiselt mehelt üle lööma või siis lootsin, et langed mulle kaela, kui me kohtume...“

Ta pidas väikese pausi ja jätkas: „Ma püüdsin sind ette kujutada, et milline sa välja näed. Minu jaoks ei olnud vahet, et kas sa oled paks või peenike või ükskõik milline... Sellel polnud vahet. Sellel ei saagi kunagi vahet olema. Oleks sul praegu kari lapsi, siis ma lapsendaksin nad kõik...“ Ta hääl katkes ning ta jätkas juba väga vaikselt:

„Aga nüüd ma ei saa sinuga koos olla. Palun luba mulle üht: et ma tohin sind vahel näha ja sinust midagi kuulda. Et sa helistad või kirjutad mulle vahel...“

Ma nägin, kuidas ta silmist langesid pisarad. Ta pühkis need ära, tõusis püsti ja suudles mind pikalt. Ma tahtsin midagi öelda, kuid ta pani oma sõrme mu huultele ning sulges need suudlusega. Ja siis oli ta läinud...

See oli siis viimane osa...Iga inimese jaoks on Keegi, keda ta on terve elu otsinud ja oodanud. Varem või hiljem leiate Ta ülesse või Tema teid...Elu pole mõeldud lihtsalt mööda saatmiseks, et siis vanana noorust meenutada. Elu on selleks, et leida õige inimene enda kõrvale, kellele saab 100% kindel olla, kes on alati olemas, kui on raske...Ja kui olete juba vana, siis vaatate talle silma ja armute koguaeg uuesti ja uuesti, nagu esimene kord...Selle nimel ju tasub elada;)))

Pëlqen! 11