Praegu olen ma selles hetkes, kus ma saan sinult küsida, miks sa mind suudelda tahad? Lihtsalt tahad, kuid miks? Jah, ma pean teadma, mind huvitab, kui see küsimus külgetõmbe ära kaotab, siis pole seda kunagi olnudki ja me ei peakski end edasi petma. Kas sa tead, mida sa elult tahad? Mis olla, kuhu jõuda? Kui ei tea, siis sa ei tea ka seda, kas tahad mind suudelda ju ? Ma ei ole messiboks kuhu huvi pärast sisse astuda, lihtsalt üks keha, keda magusalt suudluseni meelitada

.

Mul on oma eesmärgid, unistused, soovid, hirmud, totrused, kui sa ütled, et suudled mind sellepärast, sest sa oled sellest lummatud, siis loodan su silmadest näha, et see on tõsi ja suudlen sind. Kuid, enne kui su vastupandamatusele alla annan, pean teadma, et suudleksin peale su magnetina mõjuva mõjuvuse ka sinu soove, unistusi, eesmärke, totrusi, et nad tunneks end selles maailmas hästi

.
Ma ei loo endale illusiooni sinust, kui muinasjutuprintsist, isegi mitte selle hinnaga kui võiks korraks pilvede peal lennata. Suudlus, kui kogemus võib olla meeldiv paljudega, aga mina ei huvitu paljudest, mind huvitab see, miks paljudest saab üks. See, mis mind korraks lennutamise asemel tõepoolest lendamise kunsti nägema õpetab. Jutt kujundlik, kuid mõistad?

Pëlqen! 1