HEARTBREACHER's blog

Vahel ründab minevik meeletu jõuga. Täiesti ootamatult, nagu ikka, aga nii tugevalt, et tahaksid istuda ja lugeda mõttes kümneni. Aga ei ole mahti. Sest mäletused mässivad sind oma pehmesse udulõnga ja räägivad sulle oma lõputuid lugusid. Lugusid, mida oled tahtnud unustada; lugusid, millest mäletad killukesi; lugusid, mida muidu kardad meenutada. Sa ei või iial teada, kus see sind tabab, mis selle esile toob. Kõige ettearvamatum asi. Keegi naeratab, ja ongi kohal. Või jalutad kusagilt mööda; või on kusagil mingi heli; või lõhn; või valgus. Ei ole üldse palju vaja, et unustada end ja minna hulkuma minevikku. Isegi kui ei taha.…

Praegu olen ma selles hetkes, kus ma saan sinult küsida, miks sa mind suudelda tahad? Lihtsalt tahad, kuid miks? Jah, ma pean teadma, mind huvitab, kui see küsimus külgetõmbe ära kaotab, siis pole seda kunagi olnudki ja me ei peakski end edasi petma. Kas sa tead, mida sa elult tahad? Mis olla, kuhu jõuda? Kui ei tea, siis sa ei tea ka seda, kas tahad mind suudelda ju ? Ma ei ole messiboks kuhu huvi pärast sisse astuda, lihtsalt üks keha, keda magusalt suudluseni meelitada

Mul on oma eesmärgid, unistused, soovid, hirmud, totrused, kui sa ütled, et suudled mind…

Vahel võib lihtsalt kõik hulluks ajada...tahaks olla rõõmus ja õnnelik. Aga kael kannab pead, milles elavad mõtted ja need mõtted ma tahaksin ära saata, neid on palju.Ma ju ei ütle ausalt mis mul mureks- pean seda väärikuseks kui jätan ütlemata. Kõik peavad väärikuseks seda kui jätavad ütlemata- ainult narr räägib tõtt...IROONIA. Kui ma olen sündinud Leanana, siis elan ka sellisena :) Äkki ma homme loobun oma väärikusest.

Eile öösel mõistatasin ma ühe inimese lahti.

ma kuulen ta harva kaja
ja kardan, et see inimene on jätnud mind maha:

taeva alla tantsima,

võlla langema,

mind üksikult ärkama hommikul,

halleluuja - ühe hoobiga tapsid kaks

ja nüüd siis,

nüüd siis langevad su pisarad? nüüd võtad surnuid? sa pole puutumata jäänud!

süütud on need kes surmaund laulavad ja see pole enam sina...

Ülekõige meeldib mulle lamada Sinu kõrval, Sind vaadata, uppuda Sinu silmadesse, kuulata Sinu hingetõmbeid, Sinusse iga hetkega järjest rohkem armuda, tunda kuidas Sinu kuumad huuled puudutavad minu huuli, uinuda hoides Sind endale nii lähedal kui võimalik, unes Sind näha, hommikul ärgates esimese asjana Sinust mõelda ning seejärel kõrvale vaadates avastada, et see kõik polegi unenägu...

  Sa ei öelnud isegi seda, millal sa jälle tuled ja puudutad seda hellalt tuikavat kohta, mis mul sees just sinu pärast taob.Sa ei öelnud mitte midagi, istusid vaid külmalt autosse ja kadusid,sinist suitsu ja lömastatud sigaretti maha jättes.
Siis ei tundnud ma midagi peale selle, et kivid mu paljaste jalgade all on vahest ehk liiga  teravad ja võibolla ka midagi muud.
On halb,on kõige halvem,kui sa korraga tajud,et sul ei olegi kohta,kuhu minna.
Et selle koha on keegi hõivanud või et see koht polegi enam selline,kuhu tahad.
On hea kui siis on juua.Aga kõige halvem on see, kui sul ei ole kohta,kuhu minna ja raha,et osta juua selleks,et unustada:
Sul ei ole kohta,kuhu minna.
Sa võtsid ühel päeval telgi,kaks hästi paksu võileiba ja pudeli"Vana Tallinna" ning küsisid,kas ma tuleksn sinuga maailma lõppu.Ma Ütlesin,et mul on kartul maltsa kasvanud ja marjad korjamata ja keelt hammustades jätsin lisamata selle,mida arvab sinust mu ema.