Esmaspäev: Täna tuli lõpuks ometi uut verd siia turismitallu. Poiss. Minust mõned aastad noorem, umbes 14-16 vahel. Suhelda pole temaga mahti saanud, sest niisama just peale ei lenda: jou, kuidas läheb? Ja ise ta pole ka rääkima tulnud. Nojah, mis teha. Nagunii viimasel päeval, mis ta siin veedab, hakkame suhtlema, nii tüüpiline. Aga mine tea.
Pärast Yannicki hoidmist sain ratsutama. Harjutasin käte ja ratsmete õigesti hoidmist, mida Kathi mulle päev varem õpetanud oli. Umbes pool tundi ehk sõitsin ja harjutasin. Anna-Leena andis oma hinnangu, et asi on paremaks läinud. Nüüd oleks vaja Kathiga võtta teine peatükk: kannad. Need on mul ka koguaeg üleval.

Kolmapäev: Õhtupoolikul, kui töökohustused täidetud võisin ratsutama minna. Nõme seis, jälle tulid teised ka ratsutama. No kurat, üksi on palju parem ju. Aga samas, hea oli see, et Kathi tuli ka platsile ja jälgis, mida ma teen.
Enne kui selga ronida sain pidin külgratsmed korralikult peale sättima. No kuidagi ei tahtnud võrdse pikkusega need olla. Närvasin täiega ja keerasin endal tuju sitaks sellega. Siis kui selga sain ja traavi tegema hakkasin käskis Anna-Leena ümber istuda (kergendatud traav valele jalale ühesõnaga) ja mõne aja pärast Chrsitin ka. No enam segasemaks ei taha asja ajada?
Lõpuks tuli Kathi ja jälgis, mis ma teen. Nojah, siis kui ma hindele sõidan, siis ei tule midagi välja. Nii tüüpiline. Lisaks tegi hobune haltuurat. Ei sõitnud nurki läbi, kuigi ma andsin selleks märguande ja kui ka juhtus nurka, siis pärast läks rajale maru sakiliselt. Isver kui algajana ma end taas tunnen. Siis võtsin end voldi peale, sest nii oli Kathil lihtsam mind jälgida. Suutsin Pegasuse lõpuks lõdvaks sõita, aga alati saab paremini! Kathi ütles küll, et mis ma veel tahan, aga tahaks et kui ta lõdvestatud on, siis ta jookseb ka ikka edasi mitte ei arva, et peab sammu jääma. Seda enam et ta teeb seda alati siis, kui ma olen sadulast parasjagu püsti ja siis käib siuke imelik jõnks läbi. No igatahes Kathi kiitis mind, kuigi ise leidsin et sakin sajaga. Kathi sai ka aru, et sitt tuju on. Küsis, miks ma rahulolematu olen. Tahtsin seletada, miks, aga keel ei vedanud välja, nii et jäin vastuse võlgu. Läksin teise platsi otsa sammuma. Pisarad tikkusid vägisi silma. Hobune oli ju tubli olnud, aga mind lihtsalt ei mõista midagi. Veel ajas mind nii kettasse see, et ma ei oska ju rääkida mis pahasti on ja Kathi ei saa mind siis ka juhendada.Normaalne, ma ei mäletagi millal viimati ma hobuse seljas nutsin. Ilmselt jääb see aastasse 2004 kui ma selle spordialaga tutvust tegin, samas siinkohal võin ka valetada… tahtmatult. Tundsin, et ma ei kuulu siia.

Neljapäev: Täna oli grilliõhtu. Pidin Yannickit enne seda hoidma, aga õnneks grillimise ajal mitte. Küsisin Alexandralt, et kas pean veel temaga tegelema või võin varsti 15 minsaks sõitma minna. Vastuseks sain, et grilliõhtuti pole see hea idee eriti, aga kui poole tunni pärast lähen siis pole just kõige hullem. Nojah, pidin siis ootama. Ootasin kauemgi. Üle tunni. Siis kui lõpuks hobusele järele läksin ootas ta mind juba rõõmsa näoga, ilmselt küll sellepärast, et lootis midagi head saada. Tavaliselt on ta koguaeg kurja näoga ning ainult siis rõõmus kui midagi head näidata – tavaliselt mul see koplisse minnes kaasas ongi.
Tõin ta tuppa, sidusin „Paanikasõlmega“ ta seina külge ning tõin puhastusasjad. Puhastasin, riietasin, otsisin kaska ja suundusin platsile. Seal hakkasin taas külgratsmetega mässama. Ei no tegelt ka mul läheb igal ratsutamispäeval 1 närvirakuke kaduma. Seekord lõpetasin varem ja mitte nii suure koormusega, sest selg hakkas valutama. Ei tea, mis ta tahab jälle saada. Sel hetkel otsustasin, et kahel järgmisel päeval ma sadulasse ei istu. Et ehk siis pühapäeval saab Kathi trenni ka anda. Viisin hobuse taas tuppa, riietasin lahti, jälgisin et susse jalga ei unustaks, sest ühekorra ma juba peaaegu unustasin ja siis viisin ta taas välja teiste suksude juurde. Nood ullid aga arvasid, et tuppa saab ja kablutasid kõik ukse juurde. Haah, tüng, ei saa midagi!
Suundusin peagi grilliplatsile tagasi. Tüdrukud juba koristasid. Aitasin ka veel kaasa nii palju kui võimalik. Peagi polnud enam midagi tarka teha ja omanik koos viimsete grillilistega ei kavatsenudki tudile minna. Pidime veel igaks-juhuks natuke ootama. Läksin kiigele ja olin jälle kurb, sest juba teist õhtut on tunne, et ma ei kuulu siia. Mingi negatiivsusnädal mul vist. Siis aga tuli Finn mu kõrvale, teisele kiigele. Ta oli minuga nii sõbralik ja tore, nagu alati. Lisaks on ta veel niii kena laps ka. Ma hoiaks parema meelega teda, kui neid pädalikke siin. Kui kunagi veel siukse lollusega peaks hakkama saama, siis otsin kindlasti välja pere, kus on ilusad lapsed, ehk on nood ka toredad.
Peagi, kui ta jalga lasi liikusin ma ka tagasi grillihüti juurde, aga kuna viimased inimesed ei olnud ikka veel lahkunud otsustasime unemaale triivida ja hommikul koristada.

Reede: Ei läinud ratsutama, nagu endale lubanud olin. Selle asemel läksime hoopis tüdrukutega välja. Kaheksa ajal. Nimelt oli Martin sebinud mingid teised praktikandid meile siia. Poisid. Nii et nüüd läksime kolmekesi nelja noormehega välja. Kõik toimus välgu kiirusel. Hambapesu, riietumine, minimeik ning trepist alla tuhisemine. Normaalne. Kõik tüübid olid alla keskmise. Üritasin järjestada nad üles, kes nendest kõige normaalsem on. Jõudsin järeldusele, et üks noormees tumedate lühikeste juuste ja lilla särgiga. Kuigi tal olid ka silmad maru väiksed ja kahtlased, aga noh. See tüüp, kes teise koha sai oli suure nina ja punnis silmadega. Meenutas veidi seda Arnot, kes superstaarisaates käis. Ja too nägi mu jaoks kergelt joodikuna välja. Kuigi see tüüp siin ei olnud nii hull, aga siiski. Kolmas tüüp oli lühike ja kerge õllekõhuga. Lisaks kartul keset mordat. Ega seegi kõige hullem välja ei näinud. Ning viimaks neljas, kõige vaiksem neist noormeestest, lühikeste lokkis juustega, päris töntsu. Ei mäleta teda nii täpselt enam.
Peagi sõitsime Grömitzisse, bussiga. Minibuss viis meid sinna, sest noormeeste autoga minnes oleks tagasi tulles avarii teinud. See oli ju ometigi teada, et nood jooma hakkavad. Kohale jõudes läksime kreekarestorani sööma. Valisime välja, mida soovime. Peagi toodi Uuzu lauda (kreeka naps), kõik tõmbasid kõlmaka hingealla, ainult mitte mina. Säästan raha. Pärast seda saabus eelroog, toorsalat, lauda. Kõik asusid isuga sööma. Peagi toodi ka põhiroad ning siis hakkas alles elu keema. Noormehed uurisid meie kohta ja nii. Ka mina sain jälle lühikokkuvõtte oma elust teha. Sel hetkel tundsin, et lõpuks ometi on lõbus. Samas päris keeruline oli noormeestest aru saada, sest nad on tegelikult pärit Austriast. Nad väitsid, et saavad ka Hoch-deutsch’i rääkida, aga see on neile keerulisem. No kurat, mida ma siis tegema pean? Ma pole ju sakslane. Isegi Kathil oli vahepeal raskusi nende mõistmisega.
Pärast söömist istusime veel üsna kaua lauas, kus teised võtsid veel viimseid napse kuni restoran suleti ja me minekule end sättisime. Kõndisime muusika jälgedes ja jõudsime välja suurele platsile kus oli lava ja bändid. Mingi paks tädi valges väga napis minikleidis tõmbles keset lavalauda ja röökis midagi viisi pidades mikrisse. Oh jumal, tädi, tõmba no ometi riided selga! Tüdrukud tahtsid kokteili, seega otsisime kokteiliputka üles. Mina võtsin „Driving away“ mis on non-alkohoolne jook. Mmm maaasikas. Ometigi oli see ka päris vastumeelne. Liiga palju hapusid asju ühes topsis. Jätsime oma joogid poiste valvata ning läksime tüdrukutega pellerisse.(Selle lause peale saab mu ema kreepsud:D) Õõh, kuidas ma ikka ei salli neid välikäimlaid. Nojah, mis teha. Pärast seda liikusime lava juurde tagasi ning uuesti kõrred suhu ja imema.
Nautisin bändide bassinoote, mis olid nii kaaskiskuva rütmiga. Jalg hakkas iseenesest takti peksma ja pea kaasa tiksuma. Nautisin seda ning jälgisin aeg-ajalt lava. Tekkis basskitarriigatsus.
Kui joogid otsas viisime klaasid tagasi ning saime selle eest euro. Noormehed võtsid veel teisegi. Otsustasime lavale lähemale liikuda. Jutu käigus sain promoda ka oma bändi, mis mul Eestis oli. Miks kõik arvavad, et kui pilli mängida oskad, siis oskad laulda ka. Ega ikka ei oska küll. Mina võiks varesega võidu kraaksuda ja siis ka vares võidaks.
Kui kontsert läbi sai olin juba päris läbi, aga me liikusime veel edasi. Randa.

(Christin, 4. koht Hannes, 2. koht Ervin ning Kathi.)

Tüdrukud suhtlesid seal noormeestega ja mina liikusin niisama ringi, et soojem oleks. Kui me lõpuks ometi sealt jalga lasime taheti veel teistki pubi/klubi leida, kus istuda ja kokteili juua. (Me käisime eelnevalt Inselis kaemas, et kuidas seal ka on, aga see oli üsna täis, mõttetu muusikaga vanuritele mõeldud koht. Lisaks ei lastud ebakaineid noormehi sisse ka.) Küsisime ühe suure kamba käest, kus üks tüdruk oli maru kahtlane. Siuke põkk mutt mu arust. Nagu kergelt võib-olla ülbe, bravuurikas, imelik. Mina istusin pingi peal kaugemal. Kuulsin kuidas see tütarlaps küsis: Ja mis temal häda on?Siis viipas ta mulle, et sinna läheks. Kuna olin unine ei pannud seda kohe tähele. Kuulsin Kathit vastamas: ta on Eestist. No tore, nüüd on mu päritolu veel mu unisusele ja mitte nii heale arusaamisele vabanduseks? (Hiljem sain teada, et tegelt küsis neiu hoopis, kust me pärit oleme. Normaalne.)
Meid juhatati peagi mingi klubi juurde, mida me ei leidnudki. Seega jalutasime umbes 6 kilomeetrit mööda randa koju. Seal oli palju kive, lohke ja muid juurikaid, mille taga oleks võinud ebaõnne korral jala murda. Siis taipasime aga välja võtta oma telefonid, millega teed valgustada. Jube, liiva sees kõndida maha 6 kilomeetrit. Sita ajas keema see, kui hakkasime koju jõudma ja meil oli valida kas minna üks tänav varem üles ja kõndida pikemalt asfalttee peal, või kõndida edasi liival ning keerata üks tänav hiljem üles, ning esimest kohta vääriv noormees ütles, et lähme ikka liiva pidi. No mida hekki sa teed? Sina oled jah täis ja sul on lõbus, aga minu silmad ei püsi enam üldse lahti, kõht on tühi, jalad tudisevad all ja mõistus jookseb oma rada pidi. Ainukesed, mis veel koostööd teevad, on siseorganid. Kui asfaltile lõpuks saime oleks tahtnud õhku hüpata, kui vaid jõudnud oleks.
Veel umbes 15minutit ja jõudsime koju. Noormehed kutsusid veel enda juurde üles ka. Viimaseid jutte lõpetama. Olime nõus korraks kaema minema, sest nad elasid ühes „Ferienwohnungis“ (eesti keeles peaks olema: suveelamu vms, ilmselt see kes saksa keelt oskab saab parema tõlke endale mõttes) ja meil oli võimlus näha, milline see seest ka välja näeb. Päris luks. Meile, neiudele, anti veeklaasid kätte ning poisid libistasid taas õlut. See vaiksem tüüp vajus üldse ära ja teise koha omanik, tegi ettepaneku tõde ja tegu mängida. Sunniviisiliselt olime nõus. – Sellest lähemalt ei räägi. (Kõik ei pea teadma, mida mult küsiti ja mida ma vastasin. :D)
Kui järjekord läks kolmanda koha omanikule, ehk siis temalt küsiti küsimus, mis tekitas meis, neiudes, ebamugavust, otsustasime jalga lasta.
Normaalne õhtu väljas sai läbi. Esimese poolega õhtust jäin täitsa rahule.

Laupäev: Pidin hommikul kella kuue ajal ärkama, sest see nädal küpsetan mina saiakesi külalistele. Seal pole tegelikult midagi keerulist. Tuleb vaid üles kirjutada, mida külalised soovivad ning siis kokku arvutada palju mingit saiakest küpsetada ja külmutatud saiakesed lihtsalt ahju lükata. Aga siis, kui olla vaid kaks tundi maganud tundub arvutamine mõistusele nagu raketi ehitamine. Võtsin endale külmkapist koka kõrvale, sest kohvi ma ju ei joo, ja asusin arvutama. Kõik toimus nagu aegluubis. Haigutasin vist iga 30 sekundi tagant.
Kui saiakesed küpsed pidin need ka kottidesse pakkima. Lõpus aitas Kathi kaasa sest ta nägi, kui aeglane ma olen ja ju oli tal suur nälg ka.
Pärast hommikusööki suundusime talli, kus ma panin Efi valmis ja siis pidin üles minema. Ilmselgelt pandi last hoidma. Teatasin ka Kathile, et ta mind kella 10ks alla ei ootaks (tavaliselt pean sel kellaajal kaasa aitama). Jõudsin üles ja mis välja tuli, pidingi neid valvama. Aga Alexandra soovitas, et ma koristaks kööki näiteks kuni Yannick telekat vaatab, sest too jonnipunn ju ei taha, et ma teda valvaks. Kui vanemad lahkunud olid siis hakkasingi kööki koristama. Tegin seda nii hästi kui oskasin. Alexandra ütles ka, et võin puuviljasalatit teha. Kohe kui koristatud oli, hakkasin puuvilju mõrvama. Kui salat valmis, läksin uurima, kas Yannick soovib ehk. Nojah, muidugi mitte ja asi hakkas kohe seletama, et ma ei pea teda vahtima. Ma siis ütlesin, et pole mitte mõttes ka ja läksin kööki istuma. Lugesin ajalehte ja õppisin seeläbi saksa keelt. Silm tahtis vägisi kinni vajuda, aga pidin end ometigi ärkvel hoidma. Jälgisin kella ja liigutasin mõttes seiereid.
Peagi tuli Yannick kööki ja kurtis mulle, et telekal pole häält. Vaatasin siis asja. Ma arvasin, et telekas pole asi vaid jaamas aga teistel kanalitel maigutasid samuti tegelased hääletult suid. Ei osanud kahjuks asja parandada. Tüüp tahtis emale helistada. Nojah, eks ma siis lasin. Ema jooksis kohe üles – jube hea elu ikka sel pädalikul. Ka ema ei osanud midagi teha, aga samal ajal astus Martin uksest sisse ning lahendas olukorra.
Varsti said ka telekast huvitavad saated läbi ja Alexandra tuli ka üles. Me pidime Neustadti sõitma, aga noorhärra sõnas, et tema ei sõida kaasa. Ta ema aga nentis, et üksi ta koju jääda ei saa. Siis aga teatas Yannick, et mina pean teda hoidma. Mul läksid silmad suureks nagu karuperse, SINAT A H A Det ma sind hoiaks? - ütle veel üks kord palun.
Kui ema läinud oli, hakkasime tekkidest ja patjadest tegema urgu vms. Miks lapsed tahavad kõike nii raskelt teha? Mina oleks ühe padja seina ja diivani vahele katuseks lajatanud ja teki üle visanud, et pime oleks ning oleks asi korras olnud, aga see tahtis seinad kõige pealt ehitada ja siis katuse. Ma ei tea kas ma tema vanuselt tegin urgu, aga kui ta mingi 8/10 aastaselt sama blondiin on siis on küll tal mingi kala sees. :D
Kui Alexandra naasis, siis sai lõpuks ometi lõunasööki, ma mõtlesin juba et minestan ära. Räme uni ja kõht tühi. Nagu oleks pohmakas olnud, aga ometigi ei saa mittealkohoolsest joogist ja ühest lonksust õlust kellelgi pohmakat tulla.
Pärast seda pidin veel umbespool tundi teda valvama. Nii vähe sest tüüp jooksis emale kitse, et ma teda jälitan. Ma siis proovisin talle seletada, jumala rahulikult, ma isegi ei karjunud mitte, ei hoidnud kinni ka, et ma ei jälita teda, aga ma pean nägema, kus ta on. No mitte ei saanud tüüp aru. Alexandra andis ikkagi mulle õiguse. Haah! In your face, kiddo!!! IN YOUR FACE!!:D
Otsustasin kella viiest kuueni magada, aga läks hoopis nii, et magasin viiest seitsmeni. Õhtul ei saanud seetõttu eriti und, seega vahtisin poole12ni netis, kuigi teadsin, et järgmine päev pean taas kuue ajal ärkama, et saiakesi kütsada.

Pühapäev: Käisime Christiniga kahekesi Grömitzis (ahjaa, tunne, et ta mind vihkab on üle läinud), sest Kathit külastasid vanavanemad ja väikevend. Seekord sain ostetud kõik, mis soovisin. Nojah, põhimõtteliselt, sest kõik hügieenitarbed, mida vajasin, sain jah ostetud, aga mitte pusa või tuulekat. Neid läheks ka vaja, aga raha polnud nii palju (ma pole veel palka saanud.. ükskord Alexandra pakkus, aga tol hetkel ei läinud veel vaja). Pusa plekkis ligi 20 EURi (üle 300 krooni veits), ja okei, mul oli see raha, aga mõtlesin, et ei saa siis muid asju osta, mida vaja läheb. Küll palgapäeval ostan. Mingi aeg ehk sõidame Lübeckisse praktikantidega, küll seal juba poode on. Palgapäeval ehk. (Nüüd saan aru, miks töötavad täiskasvanud räägivad koguaeg palgapäevast: sest ainult sel hetkel on raha.)
Pärast Grömitzi trippi käisime kodus söömas ja siis otsustasime randa minna, sest päike paistis. Kui sinna jõudsime olid aga pilved juba taevalaotuse enda alla hõlmanud ning me pidime tuult võtma. Christin jäi peagi rannas magama ja ma hakkasin talle kive selga laduma. Viimasena meisterdasin naerunäo keset selga.
Kui rannast tagasi jõudsime oli Kathi juba kodus. Tervitasin ning küsisin visiidi kohta. Ei midagi märkimisväärset. Tahtsin ratsutama, aga teadsin, et Anna-Leena ja Christin lähvad ka, seega pidin järjekorda võtma. Muidugi hakkas selleks ajaks ladistama kui mina suksu selga sain nii et mina ei saanud jälle sõitma. NÕME ILM! -.- Ja just sel päeval kus Kathil üldse aega on mind õpetada. Õhtul õppisin veel kohvimasinat puhastama. Nüüd tuleval nädalal pean seda igal õhtul üksi tegema, sest Kathi teeb saiakesi hommikul ja Christin tegeleb hommikul ponidega. Järgmine nädal saab ilmselt siis Kathi välja magada, ja mina hobustega tegeleda. Nii ongi! :)

Teisipäev oli nii mõttetu päev, et sellest pole mõtet rääkidagi.

Minge kaege uuesti postitus "sandra tahab teada" ja kommenteerige.
PS! Pilte lisan ka veel teistesse osadesse, niiet hoidke seal ka silm peal.

Pëlqen! 6