Mõnel hommikul väsinult küsid
kas tasubki paotada ust
Kas naeratus siis ka veel püsib
kui taevas on rusutult must
Kogu elu üks lõputu äri
tulles laostunult teadmata kust
Ära kunagi eneselt päri
kas tasub kaotada naeratust
Väljas tänaval ükskõiksus kajab
tasa esikus avaneb uks
Keegi ikka su naeratust vajab
kui ta jääbki ehk tundmatuks

 

Pëlqen!