Sõprus on see, mis armastab inimesi
tema vigade ja nõrkade külgedega.
Sõprus ei topi oma nina teiste asjadesse,
aga on alati olemas, kui vaja.
Sõber on keegi, kes tunneb ja mõtleb sinuga sarnaselt,
aga ei ole armukade.
Sõprus lepib ka vähesega ja ei nõua kunagi rohkem
kui kättesaadav.
Sõprust ei heiduta kaugused, halvasti ütlemised ja rasked ajad.
Sõprus annab andeks!
“Kui ma hakkasin ennast armastama”
Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et…
Su kallistuste kindluses tunnen ma end kaitstult. Iga sinu puudutus on
kui soojus, mis sulatab mind. Su suudluste kuumus süütab mind ja ma
põlen sinule kustumatult! Sa ju tead seda...
Sega korralikult, lisa karikas rõõmu ja ämbritäis armastust ja sega korralikult mitu aastat. Hoia eemal ahjust ja ära küpseta! Serveeri , kui on valmis, südamesoojusel, meelepäraste vürtsidega.
Su süles on peidus ju suvetäis soojust
ka hallil ja sombusel sügisel.
Mu hinges ei õhtulgi päikene looju,
ta kiired sai sõlmitud südamel.
Mu südames peidus on ahjutäis lõõmu
ja nõnda saab külmaga lepitud.
Me leiame talvelgi tuiskudest rõõmu,
sest kätes on tunnetest käpikud
Su pilkudes peidus on taevatäis värve
ning pilvist loen õhtuti igatsust.
Ma kannan me möödunud hetkede pärle
Ära jäta mind saatuse kätte, ei ole ta alati hea.
Tuul sageli toob pilvi
päikese ette ja sina – sa minema pead.
Miks ometi sattusid sa mu teele?
Miks oli meil koos nii hea?
Maailm tasub ju alati kätte...
Ja sina – sa
minema pead.
Miks olen üksi keset inimhulka?
Miks on mu nägu täis pisaraid?
Miks mõtlen sinust ikka ja jälle?
Miks tahan sind nii väga tagasi?
Miks igatsen su nägu näha?
Miks igatsen su häält kuulda?
Miks vajan ma sind kui kullatükki,
kuid sina mind mitte raasugi?
Miks elu peab olema nii karm?
Miks elus peab olema raskusi?
Miks ei saa olla kõik hästi?
Miks pean nüüd ma jälle üksi olema?
Tormis ja tuules,
Rajus ja äikeses,
Põuas ja päikeses
Olen ma sinuga.
Alati sinuga
Sa oled kuldne täht mu taevas,
Täht, mille sära muudab
öö eriliseks.
Soojus, tugevus ja rahu,
mis õhkub Sinust,
tõmbab mind Sinu poole.
Ma tahan hoida seda aaret.
Rõõmusta mind selle väärika hellusega,
millist üksnes Sinu juures näinud olen…
Sinu pilgu hell puudutus sulatab mind
ja mu külmus saab soojendatud su kiirtega.
Kõik tormid vaikivad
ja ma tõusen taevastesse lauldes uut laulu.
… Ja tunnetest piisab, et kaugelgi…
Ma olen aknal ja ootan sind, pisarad mu silmis jäätuvad ja mind läbistab valu.
Külmuks ka mu tunded, mu süda, aga mu armastuse kuumus ei lase sel sündida.
Kui sa vaid teaksid, kui sügaval sa oled minus..
Mäletan sinuga veedetud tunde justkui lõhnaküllast aeda, sumedat
hämarikku ja selles laulvat oja… Tänu sulle ja ainult sulle tunnen, et
elan… Mõned inimesed öeldakse olevat näinud ingleid, kuid mina olen
näinud sind ja sellest on mulle küll...
Nii kummaline vaadata end kõrvalt nüüd mul tundub.
Küll seisan siin, kuid ihkan vaid ma hoopis olla seal.
Miks endal lasin uskuda imesid veel juhtub,
et üldse ei hooligi ma teesklema nüüd pean
Sind muinasjutuks pidasin, ilmsi unes käisin.
Ma tähtedelt Sind olin soovinud
Kuid iga teine öelda võib, tunnetega segi paiskus muu.
Teeb haiget tõelisus.
Mul näis, et tean meloodiat, mis Su huulilt kuulsin.
Kui naeratad, siis tunnen ma, et meil on sama laul.
Kuid äkki sõnu muutsid Sa, hinges nüüd on tühjus.
Ja mulle jäi see nukrus vaid, et oli kord üks laul.
Nüüd ma tean, Sa pole muinasjutt
ja magades vaid und näen
ja soovid tähtedelt ei täitu eal.
Ja…