Lilleke rohus's blog

Tema silmis leegitseb kord valu, kord tuli, kord armastus. Kuid, et seda märgata, pead oskama näha. Teda tundma. Ta ise vaid varjab. Tema loomus on salapärane ja müstiline, tema käitumisele põhjuseid pole mõtet leida - seda ei suuda teha mitte keegi. Võite vaid arvata, et tunnete teda, eksite rängalt. Tema viha on heitlik, ta on sõdija ning võitleja, vallutaja ja hävitaja. Vaid ühe hetkega võib tema klaashaprast hingest saada kalk, jääkülm ning armetu teras. Tema pilgus ei leia te armu, võite kohata vaid põlgust ning etteheidet. Kuid et näha seal valu, selleks peate teda tundma. Tema kallistused on soojad, süda…

*Millisesse kunstistiili kuuluvad pensionisambad?
*Kuidas saab vallaline inimene arstiabi, kui igas raviasutuses on ainult
perearst?
*Kas personali peaspetsialist on see, kes töötajate päid kontrollib?
*Kas raudsed närvid võivad rooste minna?
*Kas röövlind on lõbutüdruk, kes kliente röövib?
*Miks autoroolis on ainult padi, aga lina ja tekki pole?
*Kas narkopolitsei on korravalvur, kes narkootikume tarvitab?
*Milliselt loomalt saab kunstnahka?
*Kui pika maa peab maha jooksma, et sarvi maha joosta?
*Kas töönarkomaanid süstivad ennast?
*Kas külmrelva võib soojal ajal kasutada?
*Kas Mustas meres võib punast kala esineda?
*Kas vältimatut…

Ma istun trepil, käes kohv ja sigaret...

Soojendan käsi hoides kohvitassi oma kätes...

Ma süütan sigareti ja kuulan vaikust...

Külma ja karget sillerdavat vaikust...

Miks ei ole sind siin ma mõtlen...

Kus oled sa, ma tunnen sust puudust...

Miks ei võiks , seda vaikust täita...

Üks ja ainus lause, mis kõlaks sinu suust....

See võiks ju vaigistada igatsuse mu sees...

Kuid tean, et see lause jääbki mul kuulmata...

Lund on ülearugi ja loodus imeilus, eriti härmas puud. Siiski hakkab külm ilm juba tüütavaks muutuma. Võiks olla nii -5-6 kraadi külma, lumi püsiks ja õues oleks ka normaalne jalutada. Korter on ka praeguste ilmadega liiga jahe, küta ahjusid palju jaksad, ikka läheb kiiresti külmaks :(

Vähemalt süda on soe :D ja tegelikult olen nende lögaste-lörtsite talvede ajal alati korralikku lund ja talveilma igatsenud.

Baaris...

Jäär - tormab sellise kiirusega baarileti juurde, et turvameeski uksel ei saanud aru , mis tast mööda tuiskas. Tellib 10 vodka snapsi - lähevad alla minutiga, paar õllet ja kokteiliklaas näppu ja paneb suitsu põlema ... pidu võib alata.

Sõnn - tuleb autoga. Kõnnib rahulikult baarileti juurde ja tellib irish coffee ja otsib endale mõnusa nurgalaua, jäädes nautima pehmel sohval, mõnuledes joogi soojusest ja sigarist. Teised saavad tantsida.

Kaksikud - saabuvad baari tantsides. Uksel flirdib turvamehega, põikab WCsse, kohtab tuttavaid ja leiab lõpuks baarileti üles. Tellib energilise-virgutava kokteili ja suundub tantsupõrandale: kes nüüd suudaks paigal…

Jõuluvana, tore mees,

seisab paksu mantli sees,

aga jalas on tal - vaata!

need ju naabrionu saapad!

Sa kallista mind mõttes täna õhtul

ning tundetuiked kingi unele,

mis sahistavad mööda paljast kõhtu.

Ma kinni püüan need ja unelen,

et kunagi Su kaenla alla peitu

võin pista oma segiaetud pea,

et ilu, mis kõik uneilmast leitud,

on tegelikult täpselt sama hea.

Ei, veelgi parem, kujuteldamatu,

ja põnevam kui ükski avastus.

Vaid oletan, mu uhke ihaldatu,

mis värvi on just Sinu armastus.

Mind kallista Sa igal õhtul nati,

tuul puudutused kannab minuni

ning läbi armsa unepilvevati

õrn suudlus sõuab ehk ka Sinuni.

Su ihurammust varun ihurammu!

Su soojast kehast saan ka mina sooja.

Ma tunnen nagu tunneksin sind ammu,

ehk oledki mu ainus õige looja.

Su silmist kogun enesele valgust.

Su kätte haakub kinni minu käsi.

Su südamesse laulan päevaalgust,

ja loodan ma et hing su sees ei väsi.

Su lähedusest korjan sinu kiiri,

su lõhnu tõmban enesele ninna.

Tean et ma ei suuda hoida piiri,

ja õigel ajal kaugustesse minna.

Su pilti vaatan öiti salamahti,

et unedes sind kohtaks ikka-veel.

Nüüd tihemini magan silmad lahti,

saaks rahu hing, ja rahu minu meel.

Abielust pole abi

kui on mõttes minek

Kinnisvarast kinni hoidma

siiski peaks

Närtsis ammu punav lill

mis kutsutud sai kireks

Teineteist nüüd ristitud

nii mõrraks kui ka seaks

Lapsed justkui hoiaksid

kuid nendelgi on valus

Teada kuidas teineteist

te aastaid piinanud

Tolgendate traditsioonist

Ühel-teisel jalus

Otsustamisoskusega

pole hiilanud

Vabadus on hirmutav

ja tulevik on tume

Kinnisvarast kinni hoidma

siiski peaks

Vaatad üle köögilaua

süütad suitsul tule

Tossuvinest koitmas

õrnu mälestusi heast

Sel teel, mida mööda mul minna

on lõputu tahe ja ihk,

sel teel tungib tundmatus ninna

ning ärevust pigistab pihk.

Kas söandan, kui päkkade alla

jääb tundmuste tuli ja tuhk,

kui pea kohal kahtlusi kallab

ja lämmatab luhtumisuht.

See tee pole käimiseks loodud,

seal sammusid mõõta ei või.

On silladki pehkima loodud,

sest kuristik ohvri kord sõi.

Tee neelab mu peatunud aja.

Suust susiseb suutmatusving:

Sind vajan, Sind vajan, Sind vajan...

Ja sajab lund rohkem, kui mahutab hing.