kobekaksik's blog

Kord mere kaldal istus igatsev noorik
ja sõrmega liivale vedas ta jooni.
Seal meenutas elu ja noorusaega,
kus oli palju rõõmu ja veidike vaeva.
ning päev, millal kallis pojake sündis
ja ta ääretut õnne selle üle siis tundis.

Kurblikult laintesse vaatas ja sündmusi taastas,
kuidas isa seilas merel, hiljem meest kaua ootas...
Aeg kiiresti lendas, möödas mure ja vaev,
ning teiste jaoks väljub nüüd sadamast laev.

Rannalt püsti ta tõusis, rapsis riietelt liiva,
end kodu poole sättis, kui laev ankru taas hiivas.
Ammu läbi too aeg, kui seal ootama pidi,
kuid siiski on hinges sellest tilluke sibin.

Nii ikka ja jälle mere kaldale tuleb,
sest kutse ju siia on ääretult tugev.
Meri alati ikka jääb…

Algirda röömsalt kepsu lõi

ja rasvast seapekki sõi,

et on vast täitsa hüva kraam,

kui teist sinepiga määrida.

Hommikul, kui üles ärkas,

enda juures veidrust märkas-

oli pikaks läinud tagumik,

ei selga mahtund ükski hilp.

Nüüd välja minna ta ei saa

ning hundi moodi ulub ka.

Siis lõpuks spordipoodi läeb

ja telgi omal selga säeb.

Kuigi neiul silmad vesised,

toob telgi värv nad hästi esile.

Kõik mehed talle järgi vaatvad

ning vilekoor jääb teda saatma...

ÕNNELIK ALGIRDA ! ITS !

lohutas kobekaksik...ära märkis /maaema/

Ma ahneks läksin ja mehed majja tõin,

et kaua mina ikka ilma olla võin.

Mul suur majapidamine ja maad ka,

neid vaja korras hoida ja kõike harida.

Umbes kuu või kaks asi ladusalt läks,

sai mehi pestud, toidetud, antud nina alla snäks.

Kuid siis mehed muutusid, mind väga veidralt vaatasid

ja pidevalt mul´magamistuppa tüütult laapasid.

Mitte aru ei saanud, mis oli nende soov

kutid ära saatsin ja lõpp oli sellel lool...

Mida nad ometi minust tahtsid !? IRW...

kaebles...kobekaksik...sõnu sepistas /maaema/

Sirtsukesel kurvad mõtted, sest naabrimehel veidrad võtted,

ei luba teed ta kasutada, metsas vaja teha rada.

Sirts ragistaski võpsikus, oksi vedas totsikus,

sest on meil tema linnadaam, ei tea, et käruga ju saab.

Tee sai tehtud ja meel oli hea, kuid jällegi me Sirts tegi vea,

see rada läbis naabri maa ja ikkagi Maire koju ei saa.

Siis Sirtsu hirmsalt vihastas ning valjusti seal ropendas,

ta kopa ehituselt tõi ning naabri tee puhta segi lõi.

Läks naabriga tal hirmsaks kismaks ning mängus olid suisa rihmad,

Sirts võõrast hoovist kaika tõi ning naabril nina lõhki lõi,

et vanamees nii kiuslik ka, siis teda, kui last, Sirts nahutas,

seepeale…

Üks noorik härdalt meenutab möödunud elu,
et oli seal kurbust ja lõbusat melu.
Ta mõtleb, kuidas oma printsi ta ootas
ja põksuval südamel mehe otsa siis vaatas,
kuidas sündisid lapsed ja rõõmu ellu tõid,
nii et valud ja vaevad siis seljataha jäid,
on laste sünd üks ääretu ime
ning sellele tundele polegi nime...

Nüüd aastaid palju möödunud, lapsed pesast on läinud
ning ammu uus põlvkond ilmavalgust näinud.
Naine pisara valab, kui kõigele mõtleb,
sest aeg lendab kiirelt, see kuidagi tõtleb,
praegu kodus veel ainult tal mees ja Bimbi -
ning saatus tegi sellega kullast kallima kingi.
Ano vaagis oma elu, mis rullus, kui laine
ja leidis, et on üks väga ÕNNELIK…

Kord Kübaramoorid kokku said, et üksteisel imetleda päid
ja vaadata, kel kübar uhkem ning kus on siidipaela rohkem.
Kuid välja lõi siin kadedus, mis oli justkui kiivas uss,
sest klubi presidendil oli peas üks kuldne kübar, millel roosid reas.

Nagu möödaminnes algirda siis ühe roosi minema sealt viis,
ning Natakene, oh sa pime, kübarale trükkis oma nime,
Sirts, pisike, maryte, Tiiu uhke kübara pärast riius,
sest igaüks neist arvas nii, et tema on uus omanik.

Kui roos kübara lõpuks kätte sai, ei teinud ühelegi pai,
ta kobekaksikule virutas ning peakatte peal siis trampis ka,
kuni järgi polnud miskit…