-liiakene-'s blog

 Mulle kuulub aegade tarkus
minu käes on elu saladuste võti.
Külvates oma seemneid viljakasse mulda
toidan neid püsivuse ja eesmärgiga.
Minu vaade on suunatud.
Minu pilk on kindel, vankumatu, järelandmatu ja sügav.
Liigun edasi kindlal peatumatul sammul
ja maapind minu jalge all on tugev.

Minul on stabiliseeriv jõud, mis paneb liikuma elutsükli.
Ma seisan liikumatult vastu saatuse katsumustele.
Ma püüan teenida austust ja kanda aususe koormat.
Ma pean kinni looduse seadustest,
pöörates kannatlikult Saatuseratast, vormides nii omaenda eluteed.

Tõde ja ustavus on minu ainsad teejuhid.
Usaldus püsib minu juures igavesti.
Inimkond on minu kanda
usaldanud teie kurbuse ja valu.
Olen õigluse kaitsja.
Võrdsus on minu vankumatu sõber.
Minu nägemust ei ähmasta iial argus,
minu hing ei kanna iial ahelaid.
"ELU ILMA AUTA ON MÕTTETU ELU."

 Õnnitlen sind uue lapselapse sünni puhul.Soovin ka noortele
kõike head

kord laulsid laulu
rohelisest rohust
ja lilledest
ning õitsvast kevadteest
nüüd seistes
toomeõite valges vahus
taas meenutustes
südames on see
ja ööbik laulab
hurmab kevadõhtu
on õnnejoovastuses
jälle ärkav maa
ning kuskil kaugel
keset kevadlõhnu
taas seisad
ümber rohetav oaas

 Kui sa suudad leida tõelise sõpruse,
hoia seda nagu hinnalist vääriskivi.
Hoolitse tema eest,
tee kõik, mida sa suudad,
et teda hoida ja kaitsta.
Hoia teda kindlas kohas,
aga lase tal ometi särada.
Nii kasvab ta üha suuremaks.

 Mu aknalaual avas silmad sinilill ...
ta juured päästsin eile külmast pargimullast,
et erk ja puhas õis kui taevakuld
võiks mind sel märtsipäeval teretama tulla.

Ma meie aega kõverpeeglis näen -
kalendris punanumber mustaks teha kästi ...
kuid märtsi kaheksas on siiski naistepäev !
Ma iseendal surun kätt. Ka nii on hästi.

Sest seni, kuni endast lugu pean,
võin musta päeva muuta kaunilt ebamaiseks.
See ongi pidu minus eneses - ja tean,
et jumal hästi tegi, luues minu naiseks.

 Ära ütle,et elu on inetu,halb,
oma koormat,et kanda ei jõua....
Ole uhke ja sirge sa saatuse all,
ära iilagi kergemat nõua.

Varja maailma eest oma pisaraid,
naeru selle-eest kõigiga jaga.
Pea meeles,et alati õnnemaid
leidub maailmamerede taga.

Ära kadesta naabrite varandust,
vaeseid iial ei tülita vargad.
Hoia puhtana eneses armastust,
hoia sõnu,mis pühad ja hardad.

Ära ütle,et hommik on ududes,
et sa päikest enam ei oota.
Vaata ringi,nii palju o

Kuulen oma südame häält keegi kutsumas on mind.
Aastaid oli süda mul armastust ja õnne täis.
Aga nüüd on jäänud haavad mis puruneda said.Killud kukkusid maha ja neid ei jõua enam kokku ma panna ma neid.Killud paluvad appi ,et keegi aitaks murtud südames üles korjata neid..Annaks kokku korjata ja liimida ,et saaks haavad paraneda ja haavad ei jookseks enam verd...Oma kümme aastat ei taha paraneda need haavad ja laiali kistakse need ja nagu soola raputatakse veel ja valu on tugev ja killud nutavad veel ,karjuvad appi ,aidake need keegi kokku korjata need...Haavad ei parane kui lahti kistakse veel ja veel ja vanad ajad korduvad mu elus veel ..Täna on kurbus südames ja tahaks ,et keegi lapiks ja tooks mu südamesse rohtu ja parandaks ...kuna kolmel korral on haavad lahti ja tahaks kasvaks kinni need haavad ja süda täituks õnnega mis suudaks keegi kes oskab lappida killud kokku ja tooks tagasi mulle veel need ....Oootaks omale killukeste korjajat ja paneks need kõikk kokku ja süda tuksub sinule ikka veel...

 Miks alati siis Sa vaid tuled
kui mured on piinamas Sind.
Nüüd taas mind unustand oled,
sest täna ei vaja Sa mind.

Kui ruttu Sa selgeks said,
et ma alati olemas olen.
Sul piisab mind hüüda vaid
ja taas Su juurde ma tulen.

Sa tead, et võid alati loota,
et ei hülga ma kunagi Sind.
Kuid minagi mõnikord ootan,
et niisama hoiaksid mind.

Pole kuulnud Sust kaua- kaua
ei teagi, kas mäletad mind.
Või äkki Su hing praegu laulab
ja mured ei paina Sind?

 Kuidas tahaks omale leida ,,Õnne,, aga kuhugile kadunud on see ja on olnud ,,Õnne,, aind üürikeseks on jäänud see..Olid ajad kui said tunda oma hinges ,,Õnne,,aga millegipärast on kustunud südamest see..Mured ja kurbus viigu südamest ,,Õnn,, toogu mulle see...Usk ja lootus on jäänud natuke hinge veel ,et läbi pisarate kohutks ,,Õnn ,,mu teele..Süda on ääretult valusid täis ja katkised haavad parandaks vast ,,Õnneraasuke veel ....Ilus ärgates on homses päevas ja tead ,et valud ja kurbus on kadunud ja ei taha enam neid kohata eluteel...Naerata siis kallis Õnn mu südames veel...

 Tõusin täna vara ja päike paistis aknast sisse ja kiired soojendasid mu palet.Kohe läksin õue ja näe kae ,aiamaal kõikk nartsissid ja üatsindid näitasid ka oma ilu ja kui hea on olla kui päike neid teretab ja õielõhna nuusutada annab.Mesimummgi näitab end väikse õiekese peal ja soojendades tiibu laiali endal sirutab...Ümbrus kihamas on sääskedest ja linnud laulmas taeva laotuses....Ja ni täna algas mu kaunist maikuuu algus...

 Öö laul!
Tummana
warjude sumedal tiiwul
üle uinuva maa,
hinguse wiiwul,
laotas end öö.

Tähti:
leegitsew wöö
ikka ja ikka
pikka
kauguste hämaras süles
tõuseb ja waob
... ja kaob
üles,
maailmade otsata helki
maaliste kurbtuse hiil
kohe laotuse põhjatu-sinawat telki
nägemata pisarad
sfairide harmonil
tõusewad.
Wilhem Grünthal