kalev15's blog

I´m losing my sleep over you,
i cant´eat because of you,
i should rest but i can´t
because for now you are the best.
***
Easy to say forget,
easy to be so bad,
just go and bet
that i am always sad.
***
You know and you don´t care,
i know, i love, i sweare,
i dont need that shit right now,
i need to leave you behind.
***
Just words that i said,
just things i once did,
just past and history,
counts only victory.

 Esmaspäev on piina algus,
hommikul näeb viina valgus.
Joon ,sest jälle kopad sain,
jälle nutes maha jäin.
  Teisipäeval nagu kombeks,
lilled näku mulle lõid.
Nädal nagu halvaks endeiks,
kinge sulle, kõike tõin.
  Kolmapäevast üldse räägida
ei tahaks,
vaikimine valu tahab,
Jäädki vist sa vaikima.
  Kalapäev on täitsa paha,
oled tumm kui kala,
minuga räägida ei taha,
vaatan jälle nukralt maha.
 Reedel loodan kergendust,
aga mingit haletsust.
Diskol teise kätes tantsid,
ukse poole mina vantsin.
  Laupäev valu jõulud on,
nutab nurgas vana koll.
Enam aru ma ei saa,
miks ma üldse pingutan?
  Pühapäev on piina tipp,
minult kerkib valge lipp.
Annan alla vist,
TT on minu rist.

  Positivism on pessimisti õde,
oo anarhia suurim tõde,
meie kõigi loomulik olek,
seadused kui ebaloomulikus me  loomuses.
  Küünik ma olen
ning ujun Lääne-Atlandi hoovuses.
Pole maad ega merd,
on vaid mu arm anarhia.
  Positivism ei neela mind,
ma neelan hoopis tema.
Küünikuks muudan ka sind
ning sinu vanaema,
kes enam niigi midagi usu,
ei jõulavana, päkapikke vist ka jumalat.
  Ka minu usutunnistuse puudumine,
on märk mingigi usu olemasolust.
See on juba omaette uskumine,
meie kõigi oma elus.
  Ma olen kui emode ühisteadvus,
nende kokku sulanud ego.
Minus veel säilind on pisut headust,
kuid hing on must kui pigi.
  Olen filosoofia arengu tulem,
mõte, idee mus kunagi sure.
Olen mustus mis ei kulugi maha,
kas tahad või ei taha.
  Olen kui mürgine madu,kes
sekundiga sind halvata suudab.
Olen kui jumal, kes sind mõtega muudab.
Olen paradoks kuid samas selge kui teooria,
ei kunagi lõpe mu alguseta eeufooria.
  Olen kõik sinu ümber, olen matrix,
olen siin sinuga samas toas, vat siis.
Loodud olen ma sellesks,et sul avada silmad,
et õigesti võiksid näha sa ilma.

Kõigile, kes soovivad mul positiivsem olla. Ma olengi aga oma moodi:)

   Kuulades voodis  üksida,
hilja on veel.
Pukhen nutma lahinal,
olen mõtete teel.
  Mõtlen, kas magad
või mida sa teed?
Millal küll tabad,
sind armastan veel.
  Kui oled sülgenud silmad sa,
siis soovin, et näeksid sa mind.
Avatud aknast avaneb taevas siin,
oleks vaid sina siin.
  Sügis armutult talveks on saand,
mina voodisse seisma jäänd.
Nutetud silmad ning värisevad käed,
taas siit ära läen.
  Ei peast sind rebida saa enam,
liiga sügaval sees oled.
Selleks peaks eemaldama pea
ning süda rinnust kiskuda tuleb.

 Astun: aste, veel üks, komistan,
voolab, soe, punane - veri.
Neiuke käevangust ulatab
pehme, sooja, valge salli.
  Ja pühib õrnalt innukalt
mu punase nina.
Sall värvub tasapidi
tulipunaseks.
   Olen bussi sees, bussi sees,
täitsa mees, automaatiga bussi sees.
  Ostan oma viimase pileti,
ka neiule, kenale kohale.
Muidu blondiinile, sirgele,
mu sinisilmale.
Vaatame tänavatulede kuma,
kuis kiire see, mööduma silme eest.
Peatus meile see viimane,
teistel sõit on ees.
Seljakotti unustan tagaistmele,
neiu väljudes silma teeb.
Olin bussi sees, bussi sees,
eesti mees, pommiga autobussi sees.
Kümme sammu ning najatun rinnale,
neiu soojale pehmele rinnale.
Suudleme, taskus nuppu näpime.
Aga bussi sees,bussi sees läheb sõit nüüd põrgusse,
ei jää ellu ükski mees, sest olin autobussi sees!

  Ei mõista, ei hakkagi mõistma,
miks edasi hävitad maad.
Enne veel kui hakkab siin koitma
omale uue ohvri küll saad.
  Ei tunne sind enam,
ilme nii sünge ja kalk.
Kadunud naeratus kenam,
vihast värelev pilk.
  Puudutus külm ning vale,
muutunud julmaks sa oled.
Mängid kui malet,
kus etturiks olen.
  Kuid korraks kui vaja,
särad headuses taas.
Kõrvus mul kaja
järel veel tilluke raas. 

  Olen tühi pudel,
tühi kest,
olen mustus kinglooma seljal,
olen kuid pole,
olen tolmukübe kosmose avaruses. 
 Olen mina ise?
Olen armastuse igavik,
olen seadus ja käsk,
Olen kivil sisalik,
olen mere põhjas mõtetu käsn.
Olen mina ise.
  Olen A piinade aabitsas,
A kui armetu armastus.
olen B ihade karikas,
B kui lõpmatu kannatus.
Olen mina ise!
  Olen käskjalg kõrbes,
olen päike ja kuu.
Olen su seinal kärbes
ning sooviks olla su suu.
OLEN SINUTA!
Olen rahvuseta elevant,
olen lehm, ammuuu!
Olen üksik hunt
või raagus tamme puu.
Olen õnnetu!

Pühendusega kõigile, kes kahtlevad, kes nad on ning kõigile, kes siiski midagi on!

Apelsini koored sõiduteel
ja nende külge kleepuv pori
oleks nagu pärli kee
või suve surma korin.
Vaevunud varese kraaksatus
sügise lehtede tules
kui südame praksatus
olen alalõpmata ilma eest mures.
Ukstel kõlatud sisekõned
kas kummik või mantel ehk vihmavari,
rohi heinamaalt, järgi vaid õled
ja kooli poole räuskav lastekari.

Mu peas oli üks tool,
ma istusin kunagi selle tooli peal,
seal ma kirjutasin järgnevad read,
kuigi enam nad pole peas.
Pole enam tooli pole pliiatsitki seal,
kuigi siiani ma tean, et kõik see oli minu peas.
Igatsen taga oma tooli, seda seisundit, mis oli siis,
kõik tunded, sõnad sellel toolil istudes olid reas.
Nüüd on tühjus selles toas, kus oli tool,
pole enam pliiatsit ja tooli ega sind,
tühjus suur lai kui kosmos nüüd on seal toas,
enam minulgi ei ole asja selles toas!

  Pühendused Loorele, kes soovis minult mõnda proosateksti;).
Järjejutt järgneb.